„Õitsengu äärel“ on paralleelmaailm elevandiluust tornis. Pole kahtlust, millele autor vihjab: üksikute väljavalitute õitseng on viinud inimkonna hukatuse äärele. Afanasjev jätab lahtiseks, kas kusagil on ka südametunnistusega inimesed, kes üksteisest hoolivad, armastavad, püüavad saada paremateks. Kas kusagil on tõelised keskkonnakaitsjad, kes päriselt muretsevad tulevaste põlvede ja Maa tuleviku pärast?