Väikeste variatsioonidega kordusid seal mõtted “tõelised sõbrad jäid”, “olulised kokkusaamised toimusid”, “kaua edasi lükatud tööd said tehtud”, “aed pole kunagi nii korras olnud”, “me pole kunagi nii vara suvekoju kolinud”, “Eestimaa loodus ja suvi olid vastupandamatud”, “remont sai valmis”, “tegin esimest korda ...(pikk ja ootamatu nimekiri)”, “saime lõpuks koera”, “leidsime lõpuks suvekodu”, “pole varem nii palju perega koos olnud”, “üks töö läks, aga ma sain teada, mis ma tegelikult teha tahan ja mida ei taha”, “hakkasin ise süüa tegema”.

Kas tõesti selle kõige eest tuleb tänada ootamatult sülle sadanud aega?