Selle, minu sünniküla kodumetsa naabruses kasvava metsa ostsin üle 20 aasta tagasi, kui veel korraldati maavalitsuses vabade maade erastamiseks oksjone. Ma ei olnud tol korral ainus, kes seda kinnistut (metsa koos põllumaaga) endale tahtis.

Neid pingelisi aegu ei taha meenutadagi, samas targemaks tegid mind need küll. Sai selgeks, kes ostsid maid-metsi kokku eesmärgil neid pikaajaliselt majandada ja tulu teenida. Teine seltskond aga olid lihtlabased sahkerdajad, vahendajad, hõlptulu otsijad.

Maa, mets ja põld on muutunud kaubaks, mille omanikud vahetuvad.

Esimesed on kõik siiani alles, osa neist oma majandusnäitajate poolest maakonnas kõrgetel kohtadel. Tegutsetakse nii metsanduses kui mõnes sarnases valdkonnas ning isegi firmajuhid on samaks jäänud. Teistest pole ammuilma midagi kuulnud, kui et mõni on manalateed läinud.

Mul on hea meel, et suutsin tolleaegsest karmist ajast tervena läbi murda ning saada kogemuse võrra rikkamaks. Hea, et suutsin selle kinnistu, mis piirneb minu isakodu maadega, pikapeale ka välja osta. Vähetähtis pole ka asjaolu, et see oli kodumetsaks mu eakaaslasele Veldale, kellega me algklasside aegu ühist kooliteed vantsisime. Teda viis elu Mulgimaale ning siinse maa eest võttis kompensatsiooni. Nii need vabad maad tekkisidki, mida oksjonitel erastati ja mille ümber igasugu skeeme keerutati.

Tänaseks on sellest saamas ajalugu ning aina vähemaks jääb inimesi, kes tolleaegseid erastamisprotsesse täpselt mäletavad. Maa, mets ja põld on muutunud kaubaks, mille omanikud vahetuvad ning hind sõltub turu nõudlusest. Odavamaks võib minna või hävineda kõik inimkätega loodu ja muu ajutine, mitte maa. Maamulda ja kive võib küll ühest kohast teise ümber tõsta ja vedada, aga maad kaasa võtta pole võimalik.