Mõeldes tihastele, liiguvad mõtted suure tõenäosusega talvisele ajale, mil on kombeks lindudele lisatoitu pakkuda. Esimese karge tuule käes kiikuv pekitükk meelitab kohale nii südikad rasvatihased, malbed salutihased kui ka salapärased lasuursinist teklit kandvad sinitihased. Koduaias kostuvad mahedad toksimised ja sädistamised, kuid ometigi pole tutt-tihastest jälgegi.

Tutt-tihast pean ma tõeliseks metsalinnuks, kes metsast väga sageli välja ei põika ning kes linnaparkidest ja koduaedadest, kui need just metsa keskel ei juhtu asuma, hoiab üldse eemale.