Seniks otsisin tõeliste talvetuiskude meenutuseks välja ühe pildi varasemast ajast. Olenemata päikesepaistelisest ilmast suutis tookordne lumetuisk tekitada pilti vaadates tunde, et kohe-kohe mattubki taevas pimedusse.

Tuul keerutas katuselt lund ja tekitas ukse ette hangehakatisi.

Praegune talv pole sellist lund veel väljadele koguda jõudnud ning arvatavasti on väiksemad küla- ja metsateed läbitavad. Külmakraade on parasjagu, mis poriloigud tahedaks tõmbas ja jõevee jääkirmega kaanetas.

Imelik on see praegune elu, mil inimeste vahelist otsesuhtlemist peaaegu polegi, on vaid telefon ja internet. Poekäigud on minimaalsed, et kord nädalas hädapärast toidukraami tuua. Need, kel võimalus kaugtööd teha, istuvadki oma urus arvuti taga. Ainult maskides poemüüjad-teenindajad peavad seisma eesliinil, nagu hooldus- ja meditsiinitöötajadki. Uus olukord näitab selgelt, kes on ühiskonnas need, kellest sõltub paljude inimeste heaolu ja tervis ning ilma kelleta tänapäeval hakkama ei saa. Neid on palju ja igas valdkonnas.

Oleme harjunud hea eluga ning hakkame unustama aegu 30 ja rohkem aastat tagasi, enne iseseisvuse taastamist. Jäime siis ellu ja jääme ka nüüd.