Leili metsalood | Talv laotab maale lumeteki peale
(8)
Käes on veebruar, külma- ja tuisukuu. Päikest näeb haruharva, ilmad on pilvised, sajused. Hetkel on lagedatel väljadel lund suusasõiduks juba parasjagu, vana kuusemetsa all vähem. Taliviljaorased põldudel on lumeteki peale tõmmanud ning puud-põõsad kooldumas valge katte all.
Pärast nädalavahetuse lumelisa olid mu radadelt kadunud kõik varasemad loomajäljed ja uusi polnud värskele lumele veel tehtud. Tallasin ja värskendasin oma jäljerida ning loodan, et mõni loom sinna ka omad teeb.
Eelmisel nädalal nähtud jälgede järgi saan teha järelduse, et metsloomadest liigub kõige rohkem metskitsi, sekka mõned metssead ja isegi ilvesed. Pole näinud ühtki põdrajälge, mis tekitab kahtluse, et äkki kütiti neid loomi viimasel paaril aastal liiga palju ning ka huntide arvukus on oma mõju avaldanud. Rebast kohtab harva ja jänesejälje nägemine lumel on päris haruldane sündmus. Midagi on looduses muutumas ja see süveneb.
Ka talviseid metsalinde (tihased, puukoristajad, pasknäärid, rähnid jt.) on vähem kui näiteks viis aastat tagasi.
Mul saab 25 aastat metsas hulkumist täis ja algusaastate linnu- või loomarikkusest pole praeguseks kuigi palju järele jäänud. Metsad ja koos nendega ka elupaigad on muutunud: vanad metsad kadumas, palju noort metsa, võsa ja suuri lagedaid alasid juurde tulnud. Kevadeti pole põldudel enam sellist hulka kiivitajaid või lõokesi kuulda-näha kui alles mõned aastad tagasi.
Kardetavasti on elurikkuse vähenemise üheks põhjustajaks inimene, tema majandustegevus: maastike ümberkujundamine, intensiivne põllundus ja metsade majandamine. Mul on vedanud, et olen saanud kogeda aegu, kui põllud olid küll kohati sööti jäetud, samas kevadest sügiseni õitsvaid taimi, putukaid, mesilasi, liblikaid ja linde täis. Tahaks samasugust elurikkust lastelastelegi näidata.
