Esimest korda ei taha Venemaa juhtkond (mida kehastab president ja tema lähiring) mitte helget tulevikku, mitte rahu ja õitsengut, mitte slaavlaste ühendamist, mitte vägevat riiki, mitte võitu vaenlaste üle. Ei soovi isegi mitte võimu kui niisugust (nagu näiteks Lukašenka). Tahab ainult üht – raha ja vara.

On unikaalne olukord: võimu huvitab ainult raha, omand ja garantii, et nende valdamine jätkub. Kõik muu on kas vahend või lihtsalt juhus. Kui oleks võimalik oma taskud täis toppida, säilitades samal ajal demokraatia, sõnavabaduse, head suhted läänega – pealikud üksnes rõõmustaksid selle üle.

Kuid kahjuks pole see arusaadavatel põhjustel mõeldav. Ainus garantii raha ja omandi allesjäämiseks on võim, mida ei saa välja vahetada. Tuleb võidelda võimu eest. Ja selle käigus minna tülli läänega, lüüa lahinguid geidega, annekteerida Krimm, kuulutada üldrahvalikku vaimsust ning teha Suure Isamaasõja võidust mõistatusmängud.

Aga sellestki jääb väheks. Ja siis tuleb võltsida valimisi, keelata erakondi, tallata maha kohalik omavalitsus, lammutada meediakanalid ja kohtud. Ent ikkagi ei jätku. Ning siis tuleb toppida meeleavaldajad autokongidesse, tuleb tappa leppimatuid kriitikuid (jumal näeb, et keegi ju spetsiaalselt seda ei tahtnud). Tuleb korrumpeerida väiksem, kuid siiski märkimisväärne osa rahvast, kel samuti võimaldatakse veidike varastada ja röövida, peksta ja tappa, kellelegi narkot kotti sokutada, hõivata üle mõistuse käivaid ametikohti ning endale põhjendamatult vara soetada, et nendelgi oleks, mida kaotada.