Suvel tuli ju ka Eestis midagi teha, pealegi osteti neid ehteid hästi.

Margus Kalam

Ehteid meisterdama hakkas Kalam viis aastat tagasi olude sunnil, kui Balil esimest korda nägi laavakivist ehteid ja tahtis neid müügiks osta. Aga selgus, et keegi ei teegi neid seal sellises koguses, et saaks hulgimüüjate käest osta.

“Leidsin siis ühe hulgimüüja, kelle käest ostsin laavakive, pärleid ja tuntumaid poolvääriskive, otsisin netist disaine ja panin ise näidised kokku,” jutustab ta.

Kogus eri riikidest helmeid

“Seejärel läksin otsima, kes mulle need ehted valmis teeks. Leidsin ühe poe, kelle hind sobis ja kes neid ühe portsu valmis tegi. Avastasingi siis, et see on märksa parem variant, sest saan tellida neid disaine, mida tahan ega pea võtma seda, mis hulgimüüjate laos on. Hakkasingi tooma eri riikidest helmeid kokku, tegin erineva disainiga ehteid ja panin tootjate jaoks valmis komplekte, mille järgi tema ehteid meisterdada saaks.“

„Lõpuks olin suht puntras omadega, sest ei osanud arvestada, kui palju ühest ostetud partiist peaks ehteid välja tulema – istusin Indias ja arvutasin, et kui tahaks kogu selle kiviportsu näidiste ja komplektidena tegijale üle anda, siis ma peaksin sinna jääma kolmeks kuuks. Kaks kuud vist olingi ... ja siis tulin hoopis koju ära.”

Aga harjumus oli sees, ütleb ta, ning suvel tuli ju ka Eestis midagi teha, pealegi osteti neid ehteid hästi.

Ehtevalmistamine rahustab meelt

“Kusjuures ma teen neid päevas rohkemgi kui Hiina käsitööline,” muigab Kalam, meenutades külaskäiku Hiina kivitehasesse, kus ta uuris, palju üks inimene päevas ehteid valmistada jõuab. “Selgus, et 100, aga ma teen 150 – need on küll hästi lihtsad, kaht liiki kivist käevõrud.”

Ja lisab: “See on ka hästi rahustav tegevus, ma saan teha samal ajal midagi muud, vaadata mõnd saadet või filmi, kuulata raadiosaadet, milleks muidu aega ei ole.”

Loe pikemat lugu eksootikapoe peremehest, kes reisimisvõimaluste kängudes hakkas Eestis ka aasiapäraseid hõrgutisi valmistama.