Rumalad soovid jätavad soovida!

Oluline on jälgi segada jälgi jätmata.

Suur patune peab kahetsema kahe eest.

Autobiograafia on enesearmastusromaan.

Selguse otsimisega ei tasu segaseks minna!

Kui sa ei saa asjale pihta, siis see riivab silma.

Huntidega koos elades ei tohi lambajuttu ajada!

Kõige halvem on olla läbi ja lõhki … läbi ja lõhki.

Väga vähe on neid inimesi, keda kottimine ei koti.

Enesevalitsuskoalitsiooni kuuluvad tahe ja mõistus.

Mõne tüübiga nõustuksin läbi käima vaid möödaminnes.

Kui sipelgad jooksevad üle selja, siis on nende finiš ikka püksis.

Loll püüab peaga vastu seina jooksmise rekordit iga hinna eest enda nimele saada.

Kui õhus on elektrit, siis pole õhulosside valgustamisega probleeme!

Nii mõnelgi kutsealusel on küll kutse, kuid pole kutsumust!

Löömingu tagajärjel võib tekkida silma alla sinine lööve.

Noatera peal kõndides võib kõndimise pealt nuga saada.

Ka kõige lõbusam pidu ei suuda lõõtspilli kortse siluda!

Halva enesetunde korral ei taha ka teisi hästi tunda.

Saluuti ma ei salli ja sallimatusele ei saluteeri.

Mõnes inforuumis info jaoks ruumi polegi!

Kaugõppel paneb koolipoiss pikka pausi.

Kõrvalehoidmine ei pruugi ära hoida.

Mis kasu on ilumeelest meeletu ilu puhul!?

Kas härjavõitluse reeglid lubavad härjal sarvist haarata?

Kas raskekaalus on maadlejal kergeid vastaseid?

Kas on olemas ka kurbmängurõõmu?

Ettevaatlikul inimesel on alalhoiak.

ANDRES ÜLVISTE

JUHTUNUD LUGU

HEIKI RAUDLA Viljandist
Vaidlus müra üle

Sakala kirjutas 1999. aastal juhtkirjas: “Viljandi linnavolikogu kehtestas oma otsusega pühapäevarahu. See seab sellel päeval inimestele teatud mürapiiranguid, mis puudutavad niisuguse töö tegemist nagu puude saagimine ja muu kära, mis puhkamist segab ja mida ei pea ilmtingimata tegema just pühapäeval. Kuigi mõned on leidnud, et ka kirikukellad teevad müra lubatud detsibellist rohkem, pole suuremale osale viljandlastest müramäärus ilmselt vastumeelne.”

Advendikoguduse pastor Ülo Pärna oli teistsugusel arvamusel ning nimetas Mulgi pealinna nunnaklooster Viljandiks, kirjutades: “Ja veel näib mulle, et kõnealuse määrusega on rikutud lisaks Eesti Vabariigis seni veel kehtinud ropendamise ja väljas kõndimise keelule ka riigi ja kiriku lahususe printsiipi, sest volikogu on otsuse sidunud kiriku õpetusega.”

28. mai 1999 volikogu istungil ütles Viljandi Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu: “Tihtipeale kostavad vinguvate saagide helid isegi kiriku jumalateenistusele. Nii et palun vastu võtta seda, et pühapäeval ei tehta sellist tööd, mis ületaks õigusaktis kehtestatud müra normi.”

Selle peale pärib volinik Tauno Tuula, kuidas seda rakendada, kui suur on suur müra? Tammsalu arvab, et see on umbes 60–70 db.

Linnavolinik dr Viktor Sarapuu tundis huvi, kas Linnahooldus hakkab mõõtmas käima, kui kõva müra seal majade juures on.

Linnavolinik Tiit Maisa küsis: “Kui ma tahan pühapäeval fuksiga puid saagida, kas siis ei võigi?” Linnapea Tarmo Loodus leidis, et fuksiga võib. Nüüd polnud aga rahul linna hariduse juht Katrin Mändmaa, sest tal on mõned vanad sugulased, kellel ta just pühapäeviti saab aidata puid saagida.

Lõpuks läks Tammsalu müra piiramise ettepanek avaliku korra eeskirjas läbi. Müra on olnud mureks teistelegi. Postimehes kirjutas Fred Jüssi: “Kui ma 1970.–1980. aastail magnetofoniga loodushääli jahtisin, olin peamiselt hädas müraga. Kui polnud läheduses lennukeid, siis üürgasid kõige magusamatel hommikutundidel lüpsiseadmete vaakumpumbad lehmalautade juures.”

Nii oli, ja keegi ei küsinud, kas see meile meeldib või ei. Müra on Viljandis probleemiks olnud ka enne 1940. aastat. 1936. aastal arutas Viljandi linna volikogu raadioäri omaniku Ernst Kirikali palvet lasta reklaammuusikat valjuhääldist tänavale. Volikogu luba ei andnud, sest leiti, et kui kõik ärid paneksid oma valjuhääldid nii huugama, ei saaks linnakodanikud tänaval enam kõneldagi.

KUKALT SÜGAV MÕTE

ANDRES ÜLVISTE

Ligimese nöörimisel ei tohi kasutada kellanööri, sest see läheb kohe kella külge.

Pattude puudumine viib taevasse, aga mõni pattulangemine suisa seitsmendasse taevasse!

Oma pea kohale tuliseid süsi koguval tüübil saab üsna lihtsalt kõrvad tuliseks teha!

SAJANDITAGUNE NALI

SIRJE A. REI kogust
Ikkagi tark

R. valla külakoolis oli järjekordne koolikatsumine. Kõik õpilased lugesid ilusasti aabitsast või testamendist ja viis peatükki jooksid neil kui memme vokiratta vurin suust välja. Koolmeister pidi muudkui kiitma: “Hea laps! Tubli poiss! Kukupai!” Mõnele, kes eriti soravalt luges, kingiti koguni raamat.

Veel oli jäänud üle kuulata mõned lapsed, Tõnu nende hulgas. Poisi püksid sõelusid püüli, sest temal küll viis peatükki nii selgeks õpitud ei olnud, pigem kippus lugemine veerimise moodi olema.

Aga juba hüüdiski köster: “Tõnu Toom, Märdi poeg, Kolgalt!”

Arglikult astus Tõnu ette.

“Kas testamendist või aabit­sast?” küsis koolmeister.

“Aabitsast ikka,” ütles vanaema, kes Tõnuga kaasas oli.

Tõnule anti aabits kätte ja kästi lugeda, mis oli kirja pandud kodulindude pildi all. Tõnu oli seda lugenud kodus mitukümmend korda, aga nüüd läksid tähed sassi ja mõni täht oli hoopis meelest läinud. Tõnu puterdamise peale hakkasid teised õpilased naerma.

Koolmeister juhatas Tõnu aabitsast siit ja sealt lauseid lugema, aga targemat ei midagi – Tõnu ei osanud lugeda.

Siis küsis kõrge komisjon Tõnult rehkenduse kohta. Ei tulnud ka sealt midagi paremat – ükski vastus ei olnud õige.

“Tõnu, kas sa tead, mis sulle nüüd osaks saab?” küsis köster.

Selle lause peale hakkas Tõnu kõvasti ulguma, sest vöörmünder seisis juba klassitoa uksel. Vöörmünder tuli Tõnu juurde, võttis tal õlast kinni ja viis koolmeistri tuppa. Mõne aja pärast oli sealt kuulda vitsa vihisemist ja karjumist – Tõnu sai kümme tulist kätte. Teised lapsed kuulasid seda algul naerdes, pärast hinge kinni pidades – nemad olid ju targad.

Läks aastaid mööda. Mis kõigist nendest teistest lastest on saanud, pole teada, aga Tõnu on kõige targem mees R. vallas – ta on seal juba seitsmendat aastat vallavanem. Teadaolevalt vitsahoobid koolmeistri toas ei mõjutanud seda, või siiski...

VÄIKE LOOSUNG

TARMO VAARMETS

Kuulutage kulud, tuulutage tulud!