| KOLUMN |
On laupäeva hommik. Joon kohvi. Kop-kop-kopp. Keegi seisab vist ukse taga? Või kuulsin ma valesti? Ma pole kedagi külla kutsunud ega mäleta, et keegi oleks lubanud läbi astuda.
Lävel seisab Katariina. Ta kogub ühe lastega seotud organisatsiooni heaks raha, et lapsed saaksid sporti teha. Noogutan mõistvalt ja teatan, et annetan neile juba igakuiselt. Just läks püsimaksena arvelt maha. Ta noogutab omakorda mõistvalt ja arvab, et see ei peaks takistama ka sel hommikul andmast. Vaatan teda veidi juhmi näoga ja kuulen, et mu naabergi kuulub püsiannetajate hulka, kuid leidis siiski kenasti raha. Tunnistan ausalt, et mul pole kodus sularaha. Ta mõistab mu muret ja pakub varmalt lahenduse – tee annetus mobiili abil ülekandega!
Olen nurka surutud. Tunne pole üldse hea. Kas heategevusega ei peaks kaasas käima rõõmus meel? Tavaliselt käibki. Abikaasa kaotab kannatuse, teeb ülekande ning saab oma nime paberitesse kirja. Ohkame kergendatult, kuid halb maik jääb suhu.
