Nõukogude ajal olid KEKid ehk kolhoosidevahelised ehituskontorid olemas kõigis Eestimaa rajoonides, tänaseni on neist vähemalt oma juriidilise, omaaegsele sarnase nimekuju säilitanud Harju, Mõigu ja Pärnu KEK. Ja kui ajalukku süveneda, siis saame aimu, et just need kolm olid 70ndatel ja 80ndatel omataoliste seas kõige mõjukamad kooperatiivsete põhimõtete järgi tegutsenud kolhoosiehitajad. 

Allusid nad kesksele vabariiklikule Eesti Kolhoosiehituse ehk EKE-süsteemile. Kõrvuti KEKidega toimetasid ehitusrindel MEKid – mehhaniseeritud ehituskolonnid, mis rajasid uusi hooneid peaasjalikult linnadesse, olulise osa nende tegevusest moodustas toona rajatud elamufond.

Ehitustanner ulatus Nuustakust Siberini


Pärnu KEKile pandi alus 1958. aasta 3. märtsil, mil Pärnu linna ümbruskonna kuus kolhoosi otsustasid tingimustes, kus „võimalused olid napid, vajadused aga suured”, et kolhooside ühishoonete ja kolhoosnike eluasemete väljaehitamise tööd tuleb edaspidi läbi viia ühiselt. 

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega