Pärnu KEK viljeles nõukogude aja kohta ainulaadset multikultuuri: ehitustanner ulatus Nuustakult Siberini

Aastatel 1960–1980 Pärnu linna serva tervikliku töö- ja elurajooni loonud ning maakonna omanäoliste, siiani paikkonna maamärgi funktsiooni täitvate ehitistega täitnud Pärnu KEK ise enam aastaid otseselt ehitamisega ei tegele, ent on siiski võtnud nõuks kunagise tööstuslinnaku tänapäeva nõuetele vastavaks äripiirkonnaks kujundada.

Nõukogude ajal olid KEKid ehk kolhoosidevahelised ehituskontorid olemas kõigis Eestimaa rajoonides, tänaseni on neist vähemalt oma juriidilise, omaaegsele sarnase nimekuju säilitanud Harju, Mõigu ja Pärnu KEK. Ja kui ajalukku süveneda, siis saame aimu, et just need kolm olid 70ndatel ja 80ndatel omataoliste seas kõige mõjukamad kooperatiivsete põhimõtete järgi tegutsenud kolhoosiehitajad. 

Allusid nad kesksele vabariiklikule Eesti Kolhoosiehituse ehk EKE-süsteemile. Kõrvuti KEKidega toimetasid ehitusrindel MEKid – mehhaniseeritud ehituskolonnid, mis rajasid uusi hooneid peaasjalikult linnadesse, olulise osa nende tegevusest moodustas toona rajatud elamufond.

​Ehitustanner ulatus Nuustakust Siberini

Pärnu KEKile pandi alus 1958. aasta 3. märtsil, mil Pärnu linna ümbruskonna kuus kolhoosi otsustasid tingimustes, kus „võimalused olid napid, vajadused aga suured”, et kolhooside ühishoonete ja kolhoosnike eluasemete väljaehitamise tööd tuleb edaspidi läbi viia ühiselt.