Heli Raamets: tundsin ennast lihtsalt lollina, et läksin kaasa prügi sorteerimise üleskutsega
(365)| JUHTKIRI |
Arvasin kergeusklikult, et prügi sorteerimine on üks võimalus keskkonda ja meie planeeti päästa. Pesin keefiri- ja piimapakke ning kohusetundlikult vedasin kõik pakendid mitmesaja meetri kaugusel olevasse konteinerisse.
Siis läksime kolleegidega prügifirmasse vaatama, kuidas pakendite sorteerimine käib, ja sain šoki. Sorteerimisliinile jõudnud kraam oli ühtlaselt halli plögaga koos. Pakenditele lisaks sõitsid seal vanad kingad, vaibad, lillepotid ja muu prügi. Tagatipuks selgus, et kuna tetrapakid koosnevad vähemalt kolmest üksteise külge sulatatud kihist, siis nende eraldamine ja uuesti kasutusse võtmine on majanduslikult mõttetu. Seega jõudsid mu pestud keefiripakid kas ahju või prügimäele.
Tundsin ennast lihtsalt lollina, et läksin kaasa prügi sorteerimise ja pakendite loputamise üleskutsega. Käed vajusid rippu ja tekkis jõuetuse tunne.
Pakendite kasutussevõtmise teemat edasi uurides see tunne süvenes. Selgus, et kümne viimase aastaga pole olukord paremaks muutunud ja oleme Euroopas ühed kehvemad plastpakendite ringlussevõtjad. Tõsi, selleks et olukorda “parandada”, muutis keskkonnaministeerium statistikat. Aga muutus oli vaid paberil, tegelik olukord sellest ei paranenud.
Tundsin ennast lihtsalt lollina, et läksin kaasa prügi sorteerimise ja pakendite loputamise üleskutsega.
Prügimajandusega on Eestis lood kehvad. Miks muidu on maapiirkonnas 40 protsenti pakendikonteinerite sisust mitte pakendid, vaid muu prügi. See osa inimeste poolt konteineritesse veetud sodi muudab kohusetundlike sorteerijate puhtaks loputatud pakendid plögaseks. Selliseid pakendeid ei ole aga võimalik ümber töötada ja need põletatakse või ladustatakse prügimäele.
Teine mure on selles, et mitmekihilisi pakendeid, mis moodustavad väidetavalt veerandi kogutud plastpakenditest, on liiga kulukas ringlusse võtta. See tekitab küsimuse, kas pakendeid on üldse mõtet sorteerida.
Seni veeti Euroopa prügi suures mahus Aasiasse. Tänavusest aastast on see keelatud. Nüüd ei jää siinsetel ettevõtetel muud üle, kui keskkonnasõbralikumalt mõtlema ja tegutsema hakata. Loodetavasti tullakse lähiaastatel välja uute pakenditega, mida on võimalik lihtsalt ümber töötada. Seni saame tarbijatena valida selliseid tooteid, mille pakend on ühest või kahest kergesti üksteisest eraldatavast materjalist. Ootan, et ka lisatud piimhappebakteritega keefir, mida ma tarbin, jõuaks tetrapaki asemel keskkonnasõbralikumasse taarasse. Väikese lootusekiirena mõjub lubadus, et edaspidi hakkab Eesti Pakendiringlus tetrapakendeid Soome ümbertöötlemiseks saatma.
Keskkonnaministeeriumilt ootan aga seda, et nad pakendinumbrite paberil muutmise asemel korra majja lööksid. Prügiturule valguse heitmise käigus tuleks selgeks teha ka see, missugused pakendid lähevad üldse ümbertöötlemisse, kuidas tuleb prügi sorteerida ja mida ei tohi pakendikonteinerisse panna. Alles siis muutub sorteerimine mõttekaks.
