| Piibujutt | Ervita |
Kord enne Esimest maailmasõda istus Ruuna Jaagu pere heinamaal lõunat võtma. Peremees lõikas kõigile laiad leivaviilud, kõrvale võeti pütist silku ja peale joodi hapupiima.
Silgud olid sel ajal prisked nagu noored heeringad ja väljakujunenud tava oli, et täistööinimesele anti kaks silku söömakorras.
Heinamaal oli abiks ka karjapoiss, sest loomad puhkasid päevapalavust. Kui poiss arvas, et keegi tähele ei pane, küünitas ta käe tasahilju pütti, võttis teise silgu sabast kinni ja hakkas silku pikkamööda üle pütiääre välja sikutama. Äkki käis kõva kops vastu silgupüti serva. Poisi sõrmed lasid silgusabast lahti ja silk kukkus plärtsti pütti tagasi, nõnda et soolvett välja pritsis. „Poiss, kas sa oled koa kahte silku veart?!“ lausus peremees.
Ruuna Jaak ei olnud paha mees, aga kokkuhoid ja üsnagi halastamatu töönõue käis ka peremehe enda kohta. Enne maareformi olid suure talu maad parunilt priiks ostetud ja esimese Eesti Vabariigi õitseajal ei pidanud Jaak enam silkude üle arvet pidama.
Uus ilmakord hävitas vana Jaagu ja kogu tema pere igaveseks Siberi unustusse. Uhke elumaja, loomad ja ligi 100 ha maad sai lihtsalt – ilma et keegi oleks pidanud silke lugema – kolhoosi ühisomandiks. Ja nüüd on Jaagu ning mitme teise pere maa kolhoosi esimehe poja eraomand, millel ta, presidendilt saadud teenetemärk rinnas, Jeep Cherokee uusima mudeliga ringi veereb…
