Ain Alvela: kuidas „prügimaffia” Eesti rahvale koti pähe tõmbas

Ütleme selle siinkohal veelkord välja – prügi sorteerimine on üks suur mull, mille täispuhujad rahavast labasel moel haneks tõmbavad. Ja nii on see kestnud aastaid.

Ennekõike põhineb väide muidugi tõsiasjal, et kodudes hoolikalt sorteeritud jäätmed rändavad pikema jututa kas prügimäele või ahju. See on fakt. Lood sellest, kuidas teie poolt sorditud jäätmed saavad uuele elule riide- või tarbeesemete, ehitus- või pakkematerjali ja muu taolise näol on parimal juhul nende väljamõtlejate helesinine soovunelm, tegelikult aga enamasti lihtsalt üks suur pettus.

Leian, et meie senine kohapeal jäätmete sorteerimise korraldus seisab oma olemuselt valedel alustel ja see annabki võimaluse massipettuse vohamiseks. Kui me praegu sorteerime jäätmeid pakendipõhiselt – on pakendikonteiner, kuhu lähevad kõik seaduse mõistes pakendid, kommipaberist alates supipurgiga lõpetades, siis tegelikult peaksime pakendeid sortima materjalipõhiselt. Ehk siis eraldi metallpakend, klaaspakend, kilepakend, plastpakend ja ülejäänud pudi-padi. Vaid sellisel moel eelsordituna on lootust sellest ollusest hiljem sorteerimisliinil mingit ringlusse saatmiseks väärilist materjali saada.

Praegu surub prügiauto press kümnete konteinerite sisu oma mahutisse kokku, täislastis on seda seal lõpuks 16 tonni ja kui see hiljem uuesti välja kallata, ei võta ka kõige moodsama tehnoloogiaga sealt enam suurt midagi asjalikku välja.