Tegelikult hirmutab mind see koroona korraldatud nõue välistada kontakte. Miks? Sest ühelt poolt arukas on teisest vaatepunktist silmitsedes täiesti jabur. Laulupidudest kui Eesti identiteedi alusmüürist räägivad kõik. Mul on tuttav tuntud koorijuht, kes teeb kooriproove Zoomis. Ja ikka ma kuulen, kui suur lollus see on. Aga laulmata ei saa ta olla.

See teater, mis nüüd vaid meelalahutuseks tituleeritakse, on mu meelest põhiolemuselt inimeste kokkusaamise koht. Koht, kus inimene saab inimesega kontakti. Nüüd on igasugused näost näkku kontaktid keelatud, et mitte lollilt surra. Siin on paradoks: neid kohti jäi enne koroonakatku digimaailma tuleku ja tehisintellektiga masinate arengu tõttu nagunii vähemaks. Otse, silmast silma rääkimine on tundemaailma tuhande varjundi alus. Ainult masinast masinasse suhtlemine ilmselt kaotab kaastunde ja välistab suuremeelsuse. On enamasti formaalne ja masinlik. Suuremeelsus aga on mu meelest kurvameelsuse rohi.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega