Margus Mikomägi: ei ole tark lollilt surra

Loll on surra mõne tüübi pärast, kes ei kanna maski. Loll on surra kaupmeeste pärast, kes oma poodidest on teinud kaupu täis kitsad labürindid. Loll on surra nende pärast, kes ennast võimalusel vaktsineerida ei lase. Loll on surra muidugi ka vaktsiini pärast. Selliseid võimalusi on palju.

Tegelikult hirmutab mind see koroona korraldatud nõue välistada kontakte. Miks? Sest ühelt poolt arukas on teisest vaatepunktist silmitsedes täiesti jabur. Laulupidudest kui Eesti identiteedi alusmüürist räägivad kõik. Mul on tuttav tuntud koorijuht, kes teeb kooriproove Zoomis. Ja ikka ma kuulen, kui suur lollus see on. Aga laulmata ei saa ta olla.

See teater, mis nüüd vaid meelalahutuseks tituleeritakse, on mu meelest põhiolemuselt inimeste kokkusaamise koht. Koht, kus inimene saab inimesega kontakti. Nüüd on igasugused näost näkku kontaktid keelatud, et mitte lollilt surra. Siin on paradoks: neid kohti jäi enne koroonakatku digimaailma tuleku ja tehisintellektiga masinate arengu tõttu nagunii vähemaks. Otse, silmast silma rääkimine on tundemaailma tuhande varjundi alus. Ainult masinast masinasse suhtlemine ilmselt kaotab kaastunde ja välistab suuremeelsuse. On enamasti formaalne ja masinlik. Suuremeelsus aga on mu meelest kurvameelsuse rohi.