Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!
Häbi küll, aga aus vastus on, et ei nuta.
Näen külades iga päev, kuidas pingutatakse ellujäämise nimel palehigis nii, et päeval kootakse sokipaar valmis, õhtul otsitakse tuttavate tuttavate või siis interneti miljonite võimaluste abil välja inimene, kellele see maha müüa. Nii pidevalt.
Kui aga pealinna kiduvad ärid mu poole maale ei vaatagi ja nende ainuke turunduslik samm näib olevat kolmeeurose kohvitassi hinna alandamine 50 sendi võrra, siis ... siis ongi nii, nagu on.
