FOTO | Piusa koobastest leiti harukordselt vana, 32-aastane tõmmulendlane

Märtsi alguses keskkonnaagentuuri Matsalu rõngastuskeskusele teatatud märgistatud nahkhiire taasleiu näol oli tegemist Piusa koobastikust leitud rõngastatud nahkhiirega (Myotis brandtii).

Eestimaa looduse fondi ekspertide poolt läbi viidud välitööde käigus leitud tõmmulendlase rõnganumbri kontrollimisel selgus, et isend oli märgise saanud 31 aastat tagasi – 7. märtsil 1990. aastal, olles sel ajal aasta vanune.

Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist ja nahkhiireuurija Rauno Kalda sõnul leiti 32-aastane rõngastatud loom sama koopa samast osast, kus ta üle kolmekümne aasta tagasi rõnga küünarvarre ümber sai.

Eksperdi kinnitusel on see üsna sage nähtus, et loomad talvituvad aastaid pea samas kohas. „Selle tõmmulendlase vanuserekord jäi napilt ületamata, kuna vanim Eestis kindlaks tehtud isend on 32,5 aastat vana.

Samas on Piusalt leitud loomal rekordini veel üksjagu minna, sest maailma vanim kindlaks tehtud tõmmulendlane on elanud vähemalt 41 aasta vanuseks,“ kommenteeris Kalda ning lisas, et umbes 5-7 grammi kaaluv tõmmulendlane on nii väikestest imetajatest maailmas üks kõige pikemaealisi liike.

Eestis rõngastati esimene nahkhiir 9. novembril 1947. aastal. Selleks oli Tallinna külje all paiknevates Laagri käikudes talvitunud pruun-suurkõrv (Plecotus auritus). Vahemikul 1947 kuni 1996 rõngastati Eestis üle 16 000 nahkhiire.

Viimastel aastatel on lisandunud veel ligikaudu poolteist tuhat rõnga saanud isendit. Nahkhiirte rõngastamine toimub tänapäeval peamiselt suvel, kuid varasemalt viidi loomade rõngastamist läbi ka talvitumiskohtades.

Keskkonnaagentuuri koosseisu kuuluv Matsalu rõngastuskeskus koordineerib nii lindude ja ka nahkhiirte märgistamist alates 1970. aastast. Aastas rõngastatakse Matsalus väljastatud märgistega ca. 30 000-70 000 isendit.

Peamise osa neist moodustavad linnud, kuid sarnaseid rõngaid kasutatakse ka nahkhiirte puhul. Paiksete nahkhiirte populatsiooni seisundi jälgimiseks viiakse igatalviselt läbi nahkhiirte talvist seiret, seda nii keskkonnaagentuuri seiretöö kui ka muude projektide raames.

Nahkhiired on ühed kõige vanemaks elavad väikesed imetajad. Tõmmulendlase meeliselupaigaks võib Eestis pidada metsasid, kuid poegimiseks valib ta peamiselt mõne metsa keskel paikneva maja. Nagu kõigile nahkhiirtele kuulub hea elupaiga juurde ka mõni veekogu. Tegu on paikse liigiga, kes veedab meil nii suve kui talve.

Talvitumiseks sobivad hästi suuremad tehiskoopad, maa-alused militaarrajatised ning kaevanduskäigud. Veel 70–80ndatel oli talvitumiskohtades tegemist haruldase liigiga, kui praeguseks on nende arvukus koobastes märkimisväärselt kasvanud. On talvitumispaiku, kus on just tõmmulendlane arvukaimaks liigiks. Antud liigi kohta saab pikemalt lugeda 2018. aasta Eesti Looduse artiklist "Kus elavad meie väikelendlased?”.