„Muutused on tõesti toimunud kiiresti, kalad on võtnud oma uued elupaigad kiiresti omaks. Küll aga tuleks anda jõele vähemalt kahe-kolme lõhepõlvkonna jagu aega, et saaks reaalselt öelda, kui hästi keskkond iseendaga hakkama saab. Näiteks kui taastasime lõhe populatsiooni Seljajõel, siis alustasime taastamisega asustamise näol 1999. aastal. Juba viie-kuue aastaga oli näha, et lõhevarud olid taastumas ja saime anda kalameestele võimaluse püüdmiseks. Taastunuks ehk heaks seisundiks sai olukorda seal lugeda kümne aastaga (2009. aastaks). Pärnu jõel on kalapüük lubatud ka praegu, lõhe ja meriforelli püük mitte, need tuleb landi otsa jäämisel veel jõkke tagasi lasta,” selgitab Märtin.

Sindi paisu lammutamine.

Ligi 200 aastat Sindi paisust

Sindi pais asus 15 kilomeetrit Pärnu jõe suudmest sisemaale, täpselt seal, kus asub Pärnu jõe esimene kärestik. Juba 1834. aastal esimest korda ehitatud pais oli aastatega pidevalt suuremaks ehitatud, 70ndatel oli puittammist saanud korralik betoonpais. Mõeldud oli pais nii tehnoloogilise vee võtmiseks kui ka kärestiku enda hüdroenergeetilise potentsiaali ära kasutamiseks. Kui alguses paisutati jõge veevõtmiseks, siis hiljem ikka kohalikele tööstustele elektri saamiseks. Toona oli see ka põhjendatud, sest sinna kanti ükski liin elektrit ju ei toonud. Praegu ei ole enam vaja kärestikust elektriks energiat toota, lisaks ei anna vaid kolmemeetrine pais liiga suuri võimsusi elektri tootmiseks.

Pais oli ehitatud kohe esimesele ja kõige suuremale kärestikule ning sellega oli põhimõtteliselt kogu see Eesti suurim kärestik kaladele kudemiseks kõlbmatuks muudetud. Natukene pääses kalu ka paisust hoolimata kärestikule kudema, kuid see hulk oli mikroskoopiline võrreldes võimalikuga. Paisu tõttu ei saanud kärestikku kudema ei lõhe, meriforell, siig ega paljud muud liigid. Sindi paisu eemaldamine 2018. aastal oli läbi aegade suurim kalade koelmuala taastamine Eestis. Sellest suuremat taastamist magevees pole Eestis võimalik teha.

„Ökosüsteem on ju nagu inimkeha – lõikad midagi sellest välja, siis ära ju kohe ei sure, kuid keha funktsionaalsus ja vastupidavus on kindlasti häiritud. Täpselt selline olukord valitseb ka looduses, kui ökosüsteem on häiritud, ei toimi see iseseisvalt ja seda tuleb järele aidata. Nüüd aga võiks eeldada, et paraneb kogu Pärnu jõe ja jõestiku olukord ning kogu ökosüsteem saab hakata normaalselt ja iseseisvalt funktsioneerima,” selgitab Märtin.

Vaatamata sellele, et Sindi pais seisis viimased ajad kasutuseta – samamoodi nagu peaaegu kõik Eesti paisud on hetkel vaid turismiobjektid –, siis paisu eelmine omanik ei olnud huvitatud selle eemaldamisest. Samuti olid sellele vastu mõned kohalikud omavalitsused. Paisu eelmine omanik tahtis seal hakata plaanide kohaselt tootma hüdroenergiat. 2015. aastal ostis aga riik paisu eraomanikult välja ja sai hakata selle eemaldamist planeerima. Toonane keskkonnaminister Mati Raidma tegi oma lühikese ministriks olemise aja jooksul ühe suurima lähiajaloo looduskaitselise otsuse Eestis.

Sindi paisu avamine on tegelikult rändeteede avamine Pärnu jõestiku kärestike kudealadele siirduvatele kaladele. Paljud võib-olla ei tea, et Pärnu jõe valgala on 7000 ruutkilomeetrit, selle taga on enam kui 2000 ruutkilomeetrit jõgesid – Halliste, Navesti, Vändra jõed ja nii edasi. Paisu eemaldamisega anti sellistele siirdekaladele nagu lõhele, meriforellile, siiale, jõesilmule, vimmale, meritindile ja muudele kaladele koht, kus kudeda kordades enam, näiteks lõhe ja meriforelli kudeala laienes üle 90 protsendi, suurendades nii mitu korda kohaliku kala arvukust. Ka selliste paiksete kalaliikide nagu haug, ahven ja särg arvukus paraneb, kui kalade elupaigad pole killustunud (Pärnu jõestiku projekti raames avati peale Sindi veel mitmeid paise, mis takistasid kalade liikumist) ning kalad saavad vabalt liikuda elu- ja kudepaikade vahel.

Uuringud näitavad, et kalavarud taastuvad

Üleöö ei juhtu muidugi midagi, kuid kui võimalus anda, siis võtab loodus ise kiiresti olukorra üle ja taastab loomuliku olukorra jões. Laienenud kudemisvõimaluse andmine mainitud kaladele suurendab nende edasist arvukust meres, aga ka magevees. See aga tähendab edaspidi suuremat püügimahtu meie kaluritele, suuremat sissetulekut, aga ka rohkem Eesti kala meie enda köögis.

Silmas tasub pidada, et meriforell ja lõhe küll koevad jões, kuid rändavad paariaastaselt merre, hajuvad seal laiali ja seda kala saavad püüda siis kõik, mitte vaid Pärnu lahe kalurid. Sellest kalandusteost võidab kogu rannakalandus. Näiteks kui varem laskus jõest merre igal aastal vaid mõnisada lõhekala, siis nüüd võib realiseeruda Pärnu jõe uus potentsiaal, mil merre jõudvaid kalu on võimalik lugeda üles kümme tuhat ja rohkem.

Märtin ütleb, et neil on hetkel Pärnu jõel viis seirepunkti, millest saadud andmed näitavad juba häid tulemusi kalavarude suurenemisest ja levikust. „Lõhe arvukuse suurenemist on juba näha, kuigi kõrgeimasse seirepunkti, mis asub 78 kilomeetrit suudmest, kala veel jõudnud ei ole, ülejäänud neljas seirepunktis on aga lõhe stabiilselt esindatud. Meriforelli, kes peamiselt asustab harujõgesid ja peajõge ülemjooksul (neis kohtades meil seirepunkte pole), kuna ei suuda lõhega võistelda, on aga nähtud nii Türi kui ka Paide alt. See on väga hea märk, et kala on nii lühikese ajaga juba nii kaugele jõudnud,” selgitab Märtin.

Nõuniku sõnul on kasvanud ka siia levik ja püüginumbrid, samuti on vimb hajunud korralikult Sindi kärestikust ülespoole ning seda kala on harrastajad püüdnud juba 30–40 kilomeetri kaugusel suudmest. „Oodata on, et vimb levib veel palju kaugemale. Hea meel on ka sellest, et jõesilm on levinud kenasti juba Viljandi, Abja-Paluoja ja Türini. Meritindi puhul on meil teada, et kala on kärestikust üles saanud ja levinud kõrgemale, kuid kui kaugele, seda veel ei tea. Nende kolme viimase liigi kohta on lähiajal tulemas ka täpsemad uuringud, siis on näha, milline olukord tegelikult Pärnu jõel on,” lisas Märtin.

Hobiõngitsejatele toob Sindi paisu lammutamine iga aastaga näole aina suurema naeratuse.

Rohkem kala tähendab tööd ja leiba kalurile

Kalavarude osakonna nõunik annab kaks numbrit, millest üks on fakt, teine hetkel veel eeldus, mida aga kinnitavad paljud varasemad kogemused: 2018. aastal püüti Pärnu lahes lõhet 0,5 tonni, prognoos 2028. aastaks on aga 5 tonni. Selline tõus on reaalne, kuna juba praegu näitab iga-aastane mõõtmine pidevat lõhevarude suurenemist.

„Kutselised kalurid saavad seeläbi rohkem tööd, mis parandab nii nende kui ka kalaga tegelevate inimeste majanduslikku olukorda. Lisaks jõuab Eesti enda kala ka nii rohkem meie toidulauale, mitte ei rikasta vaid ekspordistatistika numbreid. Kala tähendab tervislikku toitu ja seeläbi inimese paremat tervislikku seisundit,” selgitab Märtin.

Uus olukord muudab Pärnu jõe ka harrastuspüügiks väga populaarseks. 100 aastat pole Pärnu jõest näiteks vimba püütud nii pikal lõigul, nüüd on harrastuspüüdjate nägu kalakogustest naerul. Ning eelkõige on see tervislik harrastus, mis võimaldab viibida värskes õhus ja püüda tervislikku toitu oma lauale. Ka majandus saab sellest tuge kokku ostetud varustusest, kohale toonud autodesse ostetud kütusest, kohalike toodete tarbimisest ja nii edasi.

„Eesti harrastuskalapüügi kvantitatiivuuring 2020. aasta kohta näitas, et eelmisel aastal andis iga harrastuspüüdja Eesti majandusele 210 eurot, see on veerandi võrra madalam kui 2018. aastal, mil see number oli 278 eurot. Võimalik, et see on koroonapandeemia mõju. On, mis on, kuid oluline on see ikkagi. Kui on kala, siis kasvab ka harrastuspüüdjate huvi ja arv, mis tekitab siseturismi ning on lõpptulemusena kasulik kogu Eestile,” lisab Märtin.