Pealik Jüri Nurk ei hoia kalakaitsjaid kiites sõnu kokku – nende töö eeldab nii füüsilist kui ka vaimset tugevust ning suur osa tegevust toimub metsikus looduses.
„Siin ei saa esile tuua üksikuid inimesi, kõikide kalakaitsjate panus on äärmiselt oluline,” rõhutab Jüri Nurk.

Põhiliselt kaitstakse Eestis nn punaseid kalu – lõhet ja meriforelli, ent aina enam pööratakse tähelepanu ka haugidele. Lisaks kaladele on vabatahtlike kaitse all ka vähid.

Vastas on relvad ja raha

„Patrullime mööda jõeääri, et takistada röövpüüdjate tegevust,” selgitab Jüri Nurk ning selgitab, millist kahju röövpüüdjad teevad – kudevate kalade tapmiseks vahendeid ei valita ning käigus on nii mürk kui ka elekter.

„Kui kala tuleb kudema, ei huvita teda miski. Ta võib olla poole meetri kaugusel kaldast madalas vees, olles seega kaitsetu ja kättesaadav. Kui ta aga sealt kinni püüda, siis on läbi lõigatud liin, mis hoiaks seda jõge kalarikkana ka aastate pärast,” räägib ta.

Jüri Nurga sõnul on suhtumine röövpüüdjatesse ja kalakaitsjatesse aja jooksul muutuma hakanud. 90ndatel, kui Eestis oli palju rohkem vaesust, peeti seda normaalseks elatise hankimise viisiks. Selle tulemuseks oli kalade populatsiooni kiire vähenemine Eesti jõgedes.

„Kunagi oli normaalne ka enda tarbeks sooserval põllusiiludel vilja kasvatada, nüüd aga eelistatakse teha muid töid ning leib poest osta,” toob ta võrdluse.

„Siiski on ka praegu alles küllalt palju röövpüüdjaid. Kuritegelik amet antakse edasi isalt pojale ning „õigust” kalu tappa kaitstakse sageli ka tõsise provokatsiooniga,” märgib Jüri Nurk ning lisab, et vabatahtlikud suudavad sellest hoolimata korrektselt käituda.

Kalakaitsjad näevad suurima probleemina kokkuostjate tegevust. „Kui kuderahu ajal kokkuostu ei toimuks, poleks röövpüüdjatel põhjust käia massiliselt kalu hävitamas,” märgib Jüri Nurk.

Tohutu vabatahtlik panus

Töö, mis vabatahtlikud kalakaitsjad ära teevad, on mastaapne nii looduskaitse kui ka ajakasutuse seisukohalt. Kui meenutada, et seaduses sätestatud tavatööaeg on 160 tundi kuus, siis kalakaitsjate vabatahtlikud töötunnid aastas küünivad tuhandetesse.

Nii näiteks panustab Kunda välijuht Kasmer Tunder aastas kalade kaitsesse üle neljasaja tunni. „Välijuhi töö kestab aastaringselt,” selgitab Nurk, „kui parajasti pole patrullimise aeg, valmistutakse uueks hooajaks.”

Patrulltunde tegi eelmisel aastal kõige rohkem aga üks kalakaitses tegutsevatest daamidest. Nimi jäägu tema turvalisuse pärast nimetamata, kuid jõeäärseid radu mõõtis see kuldaväärt inimene kalade kudemise perioodil 339 tundi.

Vabatahtlike töötundide arv on aasta-aastalt tõusnud. Nii näiteks kaitsti aastal 2018 kalu kokku 2544 tundi, 2019. aastal 3786 tundi ning 2020. aastal juba 5664 tundi.

Jüri Nurk märgib, et nii, nagu väärivad kiitust ja tähelepanu kalakaitsjad, on seda väärt ka nende perekonnad ja lähedased – ilma toetava tagalata pole võimalik peaaegu kõiki tööväliseid tunde jõekallastel veeta.

Tulemused on nähtavad ja mõõdetavad

Vabatahtlike kalakaitsjate panus on kergesti nähtav ja mõõdetav. Töö käib paljudel jõgedel üle Eesti – olgu siinkohal mainitud näiteks Purtse, Kunda, Toolse, Selja, Valgejõgi, Pirita, Vasalemma, Vääna, Keila, Vihterpalu, Piirsalu, Pärnu jõgi koos lisajõgedega ning kõik Saaremaa jõed.

„Meie töö tulemused on näha neli aastat pärast patrullis käimist,” ütleb Jüri Nurk ning jutustab, et kui kala on saanud ära kudeda, tulevad tema järglased hiljem kudema samasse jõkke.
„Punastel kaladel on niigi elu väga keeruliseks tehtud, sest Eestis on järel üksnes seitse kuni üheksa lõhejõge,” märgib ta.

Kuna jõgede veetase ning muud looduslikud tingimused on aastati erinevad, on ka kalade arvukus kõikuv. Kalakaitsjad saavad ära hoida üksnes inimeste tehtavat kahju, kuid selle töö mõju on arvestatav – jõgedel, millega vabatahtlikud kalakaitsjad tegelevad, on kalagraafikute kõverad aastatega tunduvalt sujuvamaks muutunud. Tööpõld on siiski väga suur – lisaks praegu kaitsvatele kaladele vajavad tähelepanu ka teised kalaliigid.