KUKALT SÜGAV MÕTE
ANDRES ÜLVISTE

Mõningaid asju on võimatu alahinnata,

aga mõnele inimesele pole miski võimatu.

nnn

Kõrbematkale sobib kaaslaseks härdameelne tüüp,

kes hätta sattudes kohe vesistama hakkab.

nnn

Praegusel ajal tuleks juuksuri juurde minnes

kaitseks kauss pähe panna, pealegi on juuksuril

siis ka kergem kausi järgi lõigata.

LEITUD MÕTE
HEIKI RAUDLA huumorikogust

Kuna Eestis on endiselt suur huvi kiirlaenude, ekstrasensitiivide, ufode jmt vastu, siis on ilmselt vaja suurendada riigieelarves raha haridusele.

Veel paarkümmend aastat tagasi valiti Eestis misse, nüüd tehakse vaid kompromisse.

Tundub, et elame juba antimaailmas, sest huvi antikehade vastu on järsult tõusnud.

Tarku ja ilusaid naisi on väga palju, aga mehed tahavad ikka kurat teab mida! Aga seda “kurat teab, mida” pole kaugeltki kõigis naistes.

Välk on suure fotoaparaadi sähvatus, millega Google pildistab Maad.

Veefilter kestab palju kauem, kui teil pole raha uue ostmiseks.

TÕSI TAGA

ANDRES ÜLVISTE

  • Mõni mees on seisvas vees oma sõiduvees.
  • Rikka taskus rahaühik, vaese taskus rahatühik.
  • Kirves vale koha peal võib olla vale pea kohal!
  • Loll teeb kaelamurdvast trikist üksnes murdosa.
  • Kes tahab saada asjapulgaks, ei tohi olla pulksirge.
  • Võitlusele puudujääkidega tuleb pühenduda jäägitult!
  • Tasub hoida ennast kõige taha, sest siis on sul ju kõik ees.
  • Kuulirahe puhul on parem hüpata varju kui üle oma varju.
  • Ei maksa häirekella lööma hakata, sest see võib vastu lüüa.
  • Kerjuse arvates pole mõtet teha tööd, kui see sulle midagi ei anna.
  • Mõnikord püütakse kellegi järele joonduda selleks, et tema järele nuhkida.
  • Kohatule inimesele pole mõtet kohta hoida… Vähemalt mitte enda kõrvale.
  • Kui naine tahab kellegi õla peal nutta, siis peab mees ikka õla alla panema!
  • Õnn soosib tugevaid, sest nad suudavad fortuunal seelikusabast kõvemini kinni haarata!
  • Tõbras teab, et kiusata tuleb nõrgemaid, sest vastupanu­võimeline võib vastu pead panna.
  • Reoveeuuring näitab, et Maarjamaal kiputakse aina enam ligimesele vett peale tõmbama.
  • Kui loll paneb ennast maksma, siis pärast maksab nagu surnud hobust!
  • Ei tasu last koos pesuveega välja visata, sest siis on kohe mõni pedofiil platsis.
  • Unimütsi puhul pole mõtet õõnestada mitte jalgealust, vaid peaalust.
  • Kui kops läheb üle maksa, kas siis saab kopsukahjustuse või maksakahjustuse?
  • Mõnel kõnemehel on kalduvus teemast kõrvale kalduda.
  • Kui kurja tehakse, siis on vaja tegijaga kurjustada!
  • Ilusalongis küsitakse kirvenäo käest kirvehinda.
  • Kraavihalli unistus on saada halliks kardinaliks.
  • Pähe valada võib ka täiesti tühja kopsikuga.
  • Kas ülejala saab üle töötada?

NITŠEVOOD
RAIMO AAS

Multitalendist mikro­geeniuseni on ainult

üks kiidukukesamm.

Mõnes riigis proovitakse Sputnik kõigepealt ära, alles seejärel saadetakse see kuu peale.

Selleks et kätesügele­mine ei nakkaks, kantakse poksis kindaid.

Mõnel ei ole aega kunagi riskida, sest ta joob kogu aeg šampust.

Oma kodukontori tingimuste parandamiseks tuuakse töölt koju isegi kohvimasin, seda muidugi ametiautoga.

Hea oleks, kui väga kiire aeg veniks.

Kelle jalg vajutab üle mõistuse gaasipedaali, selle silmad on nutitelefonis.

Valevorstid kiidavad ainult vedelvorste.

Kui te ei taha teistelt kingitusi vastu võtta, tuleb need endal ise osta.

Keeltejagamisel said kõik maailma joodikud endale pehme keele.

“Mats” on eesti

rahvuslik aadlitiitel.

Hullusärgist vabanemisel osutub sageli õnnesärgiks alles puusärk.

Maadluses välditakse vastasel käe-jala juures olemist.

Kui rukis on nagu mets, saab sirbi asemel kasutada kirvest.

Kas hommikul on

targem õhtuseid ajalehti lugeda?

Vanatüdruku voodi võib muutuda nutmisest vesivoodiks.

Tühjas inimeses

on rohkem ruumi

täisolemiseks.

SAJANDITAGUNE NALI
SIRJE A. REI kogust
Sõnategija

Sündides oli teda õnnistatud sõnaosavusega. Juba noorena tundis ta vanasõna “Sõna pistab, sõna päästab”. Ja truu oma elumõttele, et võidelda tuleb ikka sõnadega, tulgu või metsloom vastu, hakkas ta ameti poolest sõnategijaks.

Aastatega kasvas ta sõnades nii inimeste ees kui iseenese sees. Ta sai suureks nii noorte hulgas kui ka vanade keskel ning nad seadsid ta üles, öeldes: “Sul on sõna – ole meie kõneleja ja räägi inimestele.”

Ja ta rääkis. Kui ta ära väsis, kui ta nõrkust tundis peas, tühjust hinges või taskus, siis tõttasid inimesed teda toetama.

Kui ta rääkis, langesid tema sõnad inimeste südametesse ning kuulajatel helises hing vastu tema sõnadest, mis kuulutasid õiglust, edumõtet, inimeste haruldast iseloomu ja iseolemist.

Tihti langes tema sõna hea maa peale ja maa kandis mitmekordset põlluvilja: nisu õitses, rukis kõrgus. Ja sõnade imeväel kasvasid rääkijal ja tema toetajatel majad ja talud nagu maa seest üles. Ja ta kõneles ja kõneles.

Aga ühel ööl tuli saatan ja külvas umbrohtu nisu sekka ja rukki keskele. Umbrohi kasvas kõrgeks müüriks põlluviljade ja kõneleja vahele ning mattis kõneleja ära. Kui kõneleja jälle püsti tõusis ja oma käed üles tõstis, hüüdis ta saatanat sajatades inimestele: “Kuidas on see võõramaa loom julgenud meie juurde tungida, kuidas tohib ta meid lahutada, sest meie oleme ju üks, meie kõik!”

Kui kõneleja nõnda hüüdis ja hüüdes ära väsis ning siis hirmunult enda ümber vaatas, ei olnud tema toetajatest enam kedagi ligidal näha. Need, kes oma ametis olles inimesi põrgu ja saatanaga olid hirmutanud, olid nüüd saatanat ennast silmates tolmu jalgadelt raputanud. Ainult mõned õpilased olid eemal seisma jäänud, toetasid suure õpetaja ja sõnameistri sõnu ning kinnitasid: “Jah, meie oleme kõik üks, oleme tegijad!”

Aga umbrohi muudkui kasvas ja kasvas. Siis võttis suur sõnategija oma viimase jõu kokku, kutsus oma kõige truuma sõbra ja saatis ta teele: “Mine teeharudele ja teelahkmetele ja kuuluta minu õpetust kõigile ja tee minu jüngriteks kõik, keda sa leiad!”

Aga umbrohi oli juba nii vägevaks kasvanud, et takistas sõnategija sõbral liikumist. Inimesed võtsid ta kinni ja heitsid rentslisse. Kui suur sõnameister õhtul sedasama teed pidi koju läks ja nägi oma armsat sõpra nõnda häbistatult ja teotatult vedelemas, kihvatas tal südames ja ta langes ka ise kummuli maha, pani endale tuhka pähe ja hüüdis: “Minu valdused ei pea olema mitte niisugused!”

Varahommikul, koidu eel, tõusis ta üles ja läks ära teadmata radadele.

TÕRRE PÕHJAST
SERGEI DOVLATOV

Me kirume lõpmatult

seltsimees Stalinit,

ja asja eest. Aga ma tahan siiski küsida: kes kirjutas neli miljonit kaebekirja?