"Me ei tea, millised on mängureeglid muutunud maailmas. Samas ei suuda ma uskuda, et teater suudab leppida mänguga üksnes ekraanide vahendusel. Ekraanid ja võimas valgus saavad olla toeks, aga see kõik ei asenda inimlike tunnete suurust.

Kui rääkisin ühe Eesti suure teatri kirjandusala asjatundjaga ning mainisin, et minu meelest võiksid meie teatrid praegu filmi teha, siis tema ütles hoopis, et teatrirahvas võiks kummalist aega kasutada õppimiseks. Õpiks näiteks ära mõne uue keele. Tänases Maalehes ütleb lavastaja Jaan Tooming väikerahvastest rääkides, et nende põhjalikuks mõistmiseks peab oskama nende keelt.

Aga mis keeles hakkame tegema teatrit, kui üksilduseaeg mööda saab? Kui üldse saab. Vanadesse rööbastesse tagasi loksuda, igal juhul teistsuguseks raputatud maailmas, on vist võimalik, aga kas ka mõttekas?"