Kui kuu aega tööd täis sai, otsustas Juss umbes 60 km jalgsi ära visata ja kindlasti oli võimalus mõne talumehe vankril ka küüti saada. Hommikul vara hakkas ta kärmesti astuma, aga tõotas kuum päev tulla ja mõne tunni pärast tuli kõva janu. Aaviku Juss pööras teelähedase talu õue, tutvustas end, ütles, kust tuleb, kuhu läheb ja palus keelekastet. Perenaine saatis juba kaela kandva tüdrukutirtsu kapaga aganikust kalja tooma.

Ähmis olekuga tüdruk tuli varsti ema juurde tagasi ja sosistas poolvaljult: „Hobu on paargund nonnid taari tõrde!“ Seepeale õpetas ema kuuldavalt: „Neh, hämmelda aga nonnid toise serva ja too ikke veerale juua.“ Varsti tuligi tüdruk täis kaljakapaga ja Juss rüüpas tubli janu, sest kali oli hea ning ega hobunonn mürk ole. Enne päikeseloojangut jõudis Juss Aaviku talu õuele reipal sammul… Sel kaljal oli imeline jõud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid