| Piibujutt | Suurupi |
Kui Aaviku Juss pärast Esimesse maailmasõtta minekut ja Saksamaal sõjavangis olemist kodumaale jõudis, oli Eesti Vabariik välja kuulutatud ja vabadussõda lõppemas.
Üle viie aasta sõjavintsutustes olnud mees ei kiirustanud aga end kohe jälle kirja panema. Seda pani noor võim natuke pahaks ja määras Jussile karistuseks kuu aega riigiparanduslikke töid Suurupis. Sinna viidi kroonutapiga, kuid tagasi tulla tuli omal jõul.
Kui kuu aega tööd täis sai, otsustas Juss umbes 60 km jalgsi ära visata ja kindlasti oli võimalus mõne talumehe vankril ka küüti saada. Hommikul vara hakkas ta kärmesti astuma, aga tõotas kuum päev tulla ja mõne tunni pärast tuli kõva janu. Aaviku Juss pööras teelähedase talu õue, tutvustas end, ütles, kust tuleb, kuhu läheb ja palus keelekastet. Perenaine saatis juba kaela kandva tüdrukutirtsu kapaga aganikust kalja tooma.
Ähmis olekuga tüdruk tuli varsti ema juurde tagasi ja sosistas poolvaljult: „Hobu on paargund nonnid taari tõrde!“ Seepeale õpetas ema kuuldavalt: „Neh, hämmelda aga nonnid toise serva ja too ikke veerale juua.“ Varsti tuligi tüdruk täis kaljakapaga ja Juss rüüpas tubli janu, sest kali oli hea ning ega hobunonn mürk ole. Enne päikeseloojangut jõudis Juss Aaviku talu õuele reipal sammul… Sel kaljal oli imeline jõud.
