Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

“Kuhugi ei saanud, veel ei saanud. Nimi on hauaplaadil, tseremooniat pole olnud,” vastavad nad pisut häbelikult. “Seisab ta meil siin urniga riiulis. Ootab oma aega, et kõik saaks üle maailma kokku tulla ja ta maha matta.”

Rutatakse lisama, et oleks ju vastutustundetu rahvas viiruseajal kokku ajada. Vanaema oleks ju ikka kõiki tahtnud ühise laua taga näha. Kindlasti on neil õigus. Vaevalt oleks väärikale daamile meeldinud krematooriumi kõrval kiletelgis korraldatud pappnõudega kohvilaud.

Kindlasti poleks talle meeldinud ka panga ootesaali meenutav talitus krematooriumis, kus uus tulikiri teatab nagu lennudispetšer või kinoafišš järgmisele kadunukesele pühendatud 30minutilisest talitusest. Aga samas, kui eesmärk on võimalikult kiiresti (ent siiski viisakalt) ebameeldiva talitusega ühele poole saada, mis oleks siis parem võimalus?

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega