Televisiooni ja ajakirjandust tehakse nüüd pea alati kaine peaga, kuid joodikukirjandus on jätkuvalt au sees

Joomakirjandusel on paljudes kultuurides eriline aukoht. Joodikud-söödikud tekkisid kirjandusajalukku kohe n-ö suure kirjanduse alguses. Eesti Keele Sihtasutuse uues joodikukirjanduse sarjas “Bibliotheca potatoris” on aga ilmunud juba kolm raamatut.

Eesti kirjanduses on õilmitsevaid-ilusaid joodikukujusid loonud muidugi Oskar Luts, uuemas kirjanduses tulevad meelde Tarmo Tedre novellide kangelased, Mihkel Muti lood (muidugi ta “Kõrtsikammija”) ning traagilisemast, absurdi ja tühjusega mängivast maailmast Peeter Sauteri paljud lood-luuletused.

On üks varane imeilus panus joomakirjandusse – küll karskuspropagandana teeniv – hullu krahvi Mannteuffeli jutuke “Villem Navi elupäevad” (1830ndaist), mis kingib meile varase sürrealistliku koha, kus mõisahärra kõneleb mürgi kätte koolnud kärbsega:

“Härra: Kui sa tark olid, mis sa seda seent läksid sööma, kus sa surma leidsid? Sa nägid, hulk surnuid oli laua peal.