Eesti Kalastajate Seltsi vabatahtlik kalakaitse on võimas organisatsioon, mis ühendab Eestimaa loodusest ja kaladest huvitatud inimesi üle riigi. Kokku on vabatahtlikke kalakaitsjaid üle 400 ja töö käib nii mandril kui ka saartel.

Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Herki Tuus ütleb, et tegemist on ühe suurema mõjuga rahvaalgatusega viimase kümne aasta jooksul, mis Eesti kalanduses tehtud on. „Vabatahtlike kalakaitsjate töö on Eesti kalade jaoks väga oluline ja on suurt lugupidamist vääriv, et kogu initsiatiiv on tulnud n-ö alt üles, inimestelt endilt,” rõhutab ta.

Vabatahtlike kalakaitsjate panus on kergesti nähtav ja mõõdetav. Töö käib paljudel jõgedel üle Eesti – olgu siinkohal mainitud näiteks Purtse, Kunda, Toolse, Selja, Valgejõgi, Pirita, Vasalemma, Vääna, Keila, Vihterpalu, Piirsalu, Pärnu jõgi koos lisajõgedega ja kõik Saaremaa jõed. 2020. aastal tehti algust ka haugi kudeaegse rahu tagamise pilootprojektiga, mis läks edukalt. Vabatahtlikest on palju abi riikliku kalakaitse ehk Keskkonnaameti jaoks, sest neid, kes näevad ja kuulevad, on kümneid kordi rohkem kui riiklikke inspektoreid. Tegemist on hea näitega „igaühe looduskaitsest”.

2. Matsalu rahvuspargis asuva Teorehe järve paisregulaatori ehitamine haugile soodsate kudetingimuste tagamiseks

Teorehe järve puhul on tegemist kevadise ajutise rannajärvega, mis on üks tähtsamaid Väinamere haugi koelmualasid. Praegustel heitlikel kevadetel on paraku suurvee periood paljudel aastatel niivõrd lühike, et suurem osa koetud haugimarjast ja koorunud maimudest jäävad kuivale ning hukkuvad enne, kui jõuavad merre liikuda.

Tartu Ülikooli mereinstituudi kalateadlase Roland Svirgsdeni sõnul muudeti Teorehe järve ajalooline kivitamm vettpidavaks ja sellele rajati paisregulaator koos kalapääsuga. Tänu nendele rajatistele suudetakse hoida kevadist suurvett Teorehe järves piisavalt kaua, et enamik koetud marjateradest kooruksid ja haugimaimud jõuaksid merre liikuda. Selle läbi võiks tulevikus järvest merre laskuvate haugimaimude arv mitmekordistuda. Tegemist on esimese omanäolise rajatisega Eestis.

3. Avamere kalakasvatuse taasalustamine Saaremaa Tagalahes

Kalakasvataja Margus Rebane meenutab, et esimesed vikerforellid pandi Tagalahes merre aastal 2018. „Vesi on siin suviti soe ja vikerforell on ainus vääriskala, kellele see sobib,” selgitab ta ning lisab, et näiteks lõhe jaoks on ligi 20 plusskraadini kerkiv veetemperatuur liialt kõrge.

Redstorm OÜ on praegu Eestis ainus meres toimiv kalakasvatus. Margus Rebane on väga rahul nende ettevõtte Redstorm OÜ initsiatiivil välja töötatud uudse kalasöödaga, mis on praegu maailmas kõige väiksema keskkonnamõjuga forellisööt, kuid sisaldab 13% rohkem tervisele kasulikke oomega-3-rasvhappeid.

Saaremaa vikerforellikasvatuses pannakse suurt rõhku keskkonnajälje vähendamisele. Selleks kasvatatakse kalasumpade ligidal rannakarpe, sest karbid aitavad merd puhastada. Eestimaa meres kasvanud vikerforell jõuab sügiseti Eesti inimeste toidulauale.

4. Meri- ja jõeforelli kudepaikade taastamine ning kalade asustamine

Kalateadlane Martin Kesler on läbi aastate jälginud kalade arvukust Põhja-Eesti jõgedes ja jaganud seireandmeid riigiga.

Tendentsid polnud algul kaugeltki mitte rõõmustavad – kui varem käisid lõhed kudemas 11 erinevas Põhja-Eesti jões, siis möödunud sajandi 90ndatel kahanes lõhejõgede arv neljale.

Tänu Martin Kesleri teadustööle rajas Keskkonnaamet Pirita ja Vääna jõkke lõhelistele uusi kudealasid.

Väga suure töö on ära teinud ka vabatahtlikud, kes taastavad hävinud ajaloolisi jõeforellide koelmualasid ja ehitavad uusi kärestikke, võimaldamaks neile kaladele paremaid kudetingimusi.

5. Kodanikualgatus Jägala jõe taastamiseks lõhejõena

Ajalooliselt on Jägala jõgi olnud suurepärane lõhejõgi, mille eriti kalarikas lõik asus joa lähikonnas.

Pärast Jägala jõele hüdroelektrijaama rajamist 1917. aastal kadusid lõhed Jägala jõest, sest nõukogude ajal oli veekvaliteet väga halb. Praeguseks on Jägala jõgi puhtaks saanud, ehkki hüdroelektrijaam töötab endiselt.

Lõhejõe taastamise mõte sai alguse piirkonna inimeste algatusest. Kalateadlane Martin Kesler hindab, et Jägala jõel on potentsiaali kujuneda taas väga võimsaks kalajõeks. Lisaks lõhedele armastavad seda jõge ka silm, jões kudev siig, vimb ja meriforell.

6. Kalapüügieeskirja täiendamine püügilimiitide kehtestamisega harrastuskalastajatele

Eesti kalavarud on piiratud ressurss, harrastuspüüdjaid on meil aga umbes 160 000. Et püügirõõmu jätkuks võimalikult paljudele ja võimalikult kauaks, kehtestas Keskkonnaministeerium harrastuskalastajatele päevased püügilimiidid.

Nüüd võib harrastuskalastaja püüda päevas kuni viis haugi. Kuues ja järgmised tuleb vetta tagasi lasta. Vääriskalu lõhet, forelli või meriforelli tohib päevas püüda kuni kaks kala liigi kohta, ahvenaid aga kuni 15 kilo.

Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Herki Tuus ütleb, et tegu on mõistliku piiranguga – hobiks, enda tarbeks ja vajadusel ka naabrile saab püüda piisavalt, müügitegevus aga jäägu kutseliste kalurite tööks. Harrastuspüügi mõte on isikliku hobi pakkumine ja isikliku söögilaua täiendamine ning selle tagab koguselised piirangud ära ja sellega tagatakse püügivõimalused paljudele ka tulevikus.

7. Purtse kalasadama taastamine

Purtse kalasadamal on nii pikk ajalugu, et põhimõtteliselt võiks selle kohta öelda, et seal on tegutsetud aegade algusest saati – kindlasti aga esimese Eesti Vabariigi ja nõukogude okupatsiooni ajal.

Kui aga Viru Rand aastal 2002 tegevuse lõpetas, jäid üle nii sadam kui ka kalurid. Sadam lagunes omasoodu, kalurid aga koondusid ja 2010. aastal loodi MTÜ, mis sai poeetilise nime Viis Viimast Kalurit. Organisatsiooni eesmärgiks sai Purtse kalasadama taastamine ja rannapüügi säilitamine. Ideest teostuseni läks kümme aastat aega, kuid nüüd on see valmis.

Virumaa Rannakalurite Ühingu tegevjuht Reili Soppe ütleb, et Purtse kalasadam on Põhja-Eesti ranniku mahtudelt teiseks sadamaks, kust igal aastal on rannakalurid välja püüdnud umbes 300 tonni kala. Peamiselt räime, aga ka forelli, lõhet ja teisi kalu.

„Sadamal on oluline roll Lüganuse valla kogukonnaelus – nagu vanasti, saavad ka nüüd kohalikud randa „kalale vastu” tulla. Sadama vastu tunnevad huvi ka teiste maakondade kutselised kalurid.

Purtse kalasadama uus kai on teinud märksa mugavamaks ka sadamas tegutsevate vabatahtlike merepäästjate merele ja maale pääsemise,” tutvustab ta.

8. Rääbisefestival – koguperefestival Kasepääl Peipsi vääriskala tutvustamiseks

„Rääbis on Eesti kõige maitsvam kala,” kinnitab festivali korraldava Peipsi Toidu Võrgustiku juht Tauno Laasik hoogsalt ja lisab, et nagu nimestki aru saada, keskendub festival peamiselt rääbisele, ent tähelepanu pööratakse ka teistele kohalikele kaladele ning väärtuslikule ja maitsvale Peipsi kandi toidule tervikuna.

Festivali üheks tõmbenumbriks on põnevad õpitoad, mida tehakse nii suurtele kui ka väikestele.

Õpitubades tutvustatakse erinevaid kalu ja õpetatakse neid ka kohe püüdma.

9. Lõuna-Eesti Kalastajate Klubi veebileht kalastusinfo.ee kalastajate seaduskuulekuse edendamiseks

„Veebilehele kalastusinfo.ee on koondatud info, mida iga kalastaja teada võiks,” selgitab Lõuna-Eesti Kalastajate Klubi juhatuse liige Lea Saar. Just tema taskus heliseb telefon ka siis, kui keegi kalastamishuviline midagi juurde soovib küsida või millestki aru pole saanud.

Kohe esilehel on selgelt välja toodud, mida parajasti teha ei tohi. Suurelt ja selgelt on olemas ka info, mis suuruses kala on alamõõduline ning tuleb vette kasvama lasta. Lisaks kaladele on välja toodud ka soovitused ja nõuded vähipüügi kohta.

„Kalastamishuvilisel peab olema selge ülevaade sellest, mida ta tohib ja mida mitte. Nii hoiame ära teadmatusest tekkida võivad eksimused,” kinnitab Lea Saar.

10. Eesti Loodushoiu Keskus ja Põlula kalakasvandus – Atlandi tuura taasasustamine Narva jõkke

„Atlandi tuur on suur ja ilus kala, ta on Läänemere uhkus, aga ka murelaps,” kinnitab Eesti Loodushoiu Keskuse juht Meelis Tambets. Aastal 1996 püüti Eesti vetest kinni atlandi tuura muljet avaldav isend – 2,9 meetrit pikk ja 136 kilo raske. See kala sai avalikkuses isegi nime – Maria. Kahjuks jäigi Maria viimaseks Läänemeres kohatud looduslikuks tuuraks, see liik suri Läänemeres välja.

Läänemere maades on õnneks palju inimesi, kes tundsid, et niimoodi edasi minna ei saa. Siinsete riikide ühisel otsusel valmis plaan atlandi tuurad Läänemerre tagasi tuua. Eestis otsustati ühisesse üritusse panustada esmajärjekorras sellega, et taastatakse Narva jões kudev tuuraasurkond.

Ajalooliselt on Narva jõgi olnud atlandi tuuradele nii heaks elualaks, et see uhke kala on kaunistanud ka Narva linna vappi.

Meelis Tambets räägib, et kuna liik oli meilt hävinud, toodi esimesed uued kalad siia Kanadast. Praegu asustatavad kalad on nende järglased, kes tulevad ilmale Saksamaal, nende edasise kasvatamise eest on hoolt kandud Põlula kalakasvandus.

Taasasustamise plaani kohaselt lasti Narva jõkke eri vanuses tuurapoegi – 20 000 päris pisikest maimu, ligi 2000 Põlulas suve jagu kasvanud tuurapoega ja ligi 1200 pooleteise aasta vanuseks kasvatatud kalakest. Arvestades seda, et atlandi tuura eluiga on võrreldav inimese omaga, võib Narva jõkke taasasustatud kaladele loota pikk elujärge. Asustamise eesmärk ongi jõuda selleni, et piisav hulk tuurasid kasvab nii vanaks, et nad hakkavad ise Narva jões edukalt paljunema.

Suuremad asustatud kalapojad on märgistatud numbriga. Kaluritele, kes mõne neist kinni püüavad, on looduskaitsjatel palve, et enne kala vette tagasi laskmist number välja märgitaks ja sellest teada antaks – nii saab parema ülevaate, kuhu noored tuurad jõudnud on. 25 kalakest on varustatud ka väikese signaalisaatjaga, mis võimaldab nende liikumist ja elukäiku täpsemalt jälgida.

Milline neist on sinu hinnangul kõige eredam kalandustegu? Oma lemmikule saad hääle anda siin.