Läinud sajandi kaheksakümnendaid peetakse õigustatult Briti krimikirjanduse teise kuldajastu alguseks. Seda põhjusel, et seniste tähtede kõrval hakkas särama uus põlvkond.
Caroline Graham alustas Midsomeri mõrvadega, Ann Granger Markby ja Mitchelli sarjaga ning Elizabeth George lõi ühe kõige vastuolulisema uurijate duo: kõrgelt haritud ja peenelt lihvitud aadlisoost Thomas Lynley, Ashertoni krahv saab paariliseks töölisklassist pärit tahumatu (kui pehmelt väljenduda) seersant Barbara Haversi, kes astusid lugejate ette raamatus “Pääsmiseks paljudele”.
Paraku – Elizabeth George pole mitte britt, vaid ehe ameeriklanna, pärit Ohio osariigi väikelinnast.
Maailm oli üllatunud, kuidas suudab ookeanitagune daam luua sedavõrd britiliku õhkkonna, seda lausa piirkondliku aktsendini välja. Aga suutis.
“Teismelisena Inglismaad külastades armusin britilikkusse ja võtsin sealse kultuuri omaks,” selgitas George ühes usutluses. “Esialgu popkultuuri, alates The Beatlesist Jean Schrimtonini, aga eks ma arenesin ajapikku.”
1. aprill – Ann Cleeves, “Ronkmust”
15. aprill – Elizabeth George, “Pääsmiseks paljudele”
29. aprill – Dick Francis, “Raami sees”
13. mai – Caroline Graham, “Mõrvad Badger Driftis”
27. mai – Louise Penny, “Vaikelu”
10. juuni – Ian Rankin, “Peitusemäng”
25. juuni – John Grisham, “Aguliadvokaat”
8. juuli – Benjamin Black, “Christine Falls”
22. juuli – Ann Granger, “Ärata surnud”
5. august – Charlaine Harris, “Tõelised mõrvad”
Raamatute tutvustused ja tellimisinfo leiate veebilehelt maaleht.ee/krimisari.
Vastupandamatu kirjutamiskirg
Kirjanik on see, kes ei saa olla kirjutamata. Nii ka George. Lapsepõlvest alates oli ta enda jaoks pidevalt midagi paberile pannud, ent ühel hetkel muutus kihk kirjutada väljakannatamatuks.
“Oli aasta 1983, töötasin Kalifornias inglise keele õpetajana, kui tekkis tunne, et kas nüüd või mitte kunagi. Otsustasin luua briti stiilis krimiromaani. Töötasin selle kallal suviti ja kaua, aga asi läks vett vedama. Kirjastajad teatasid, et mu romaan on liiga vanamoeline – enam ei kutsu detektiivid kahtlusaluseid raamatukokku, et mõrvar välja kuulutada. Seega pidin alustama uuesti,” meenutas George.
1988. aastal valmis saanud “Pääsmiseks paljudele” on üks võimsamaid debüüte krimikirjanduse ajaloos, kiitsid kriitikud ja kirjeldasid raamatut kui kummalist ja metsikut. Ning väga-väga britilikku. “Sedavõrd häid esikromaane, mis on ajatud ja mida loetakse ka sajand hiljem, ilmub kord viie aasta jooksul või isegi harvem,” märkis Denveri ajaleht.
Just Lynley ja Haversi kontrastsus annab George’i raamatuile selgroo.
Yorkshire’s, maalilises Keldale’is köidavad turiste vanad õõvastavad legendid, kuid inspektor Lynleyl ja seersant Haversil tuleb lahti harutada hoopis uuemate saladuste ja kuritegude sasipundar. Nad kutsutakse kohale, kui leitakse noor tüdruk oma isa peata laiba kõrval istumas, kirves süles. Tüdruk kinnitab mitu korda, et tapja on just tema ja ta ei kahetse seda. Rohkem ei lausu aga sõnagi.
Just Lynley ja Haversi kontrastsus annab George’i raamatuile selgroo. Üks elab luksuses koos kauni abikaasaga, teine põetab haiget ema ja vabal ajal hängib lihttöölistest sõpradega Londoni kahtlastes kvartalites. Omavahelisel suhtlemisel kasutatakse mõistagi teie-vormi, ent isiksuse, soo ja klassierinevusest tingitud konfliktid on vältimatud.
Erinevad poolused ei tõmbu, ent seekord ka ei tõuku, vaid hoiavad teineteisega kindlat, kuigi võbelevat vahet ega takista duol tõeni jõudmast. Lisaks suurepärastele tegelastele hinnatakse George’i raamatute puhul kirjanduslikku viimistletust ja psühholoogilist sügavust, mis ei tule siiski põnevuse arvelt, sest tema lood on käestpandamatud.
Järgmine lugu ilmumas
Uus täht krimikirjanduse taevas viis arvustajad oma esikteosega segadusse. Teda oli keeruline kellegagi võrrelda. Ühed tõmbasid paralleele P. D. Jamesi ja Martha Grimesiga, teised Ruth Rendelli ja isegi Dorothy L. Sayersiga, kuid kolmandad leidsid, et tuleb vaadata piiridest väljapoole ning George on pigem kui Charlotte Brontë ja William Faulkneri koondkuju.
Aastaid hiljem tunnistas George, et oli “Pääsmiseks paljudele” edust hämmelduses, kuid suure rõõmu asemel vaevas teda mure. “Mind valdas sama tunne, nagu P. D. James on kirjeldanud pärast järjekordse menuka romaani valmimist: “Ma ei tea, kuidas ma seda tegin, ega tea, kas suudan seda jälle.”
George’il on senimaani läinud hästi. Ta ehk ei tea, kuidas tal see õnnestub, kuid on sellegipoolest valmis saanud 20 Lynley ja Haversi lugu ning järgmine ilmub tänavu. Ehk siis jõudu 72aastasel daamil jätkub.
