Meritinti püüdvad kalurid seisavad silmitsi nii rüsijää kui ka ahtakese püügiajaga

Meritindisaagid on Pärnumaal viimastel aastatel kahekordistunud ja kuigi teadlaste andmetel ei tähenda see veel varu väga head seisu, on kalurid teinud häid püüke. Ometi on selle toreda kala püügiga seotud ka mitmed lahendamist vajavad küsimused.

Eesti mereinstituudi kalateadlane Timo Arula veedab praegusel perioodil hulga päevi Pärnumaa jõgedel, et meritindi liikumisi uurida.

Tema sõnul on meritint põneva eluviisiga kala, kes oma jaheda vee lembuse tõttu veedab suurema osa aastast sügaval meres, ent varakevadel, vahetult pärast jää sulamist, tuleb jõkke kudema. Seepärast ongi Pärnu jõe koelmu teadlaste huvi keskmes ja hiljuti langenud Sindi paisu tagune jõesäng uurimisel, sest just sealt loodavad nii teadlased, ametnikud, aga eeskätt kalurid, juba lähitulevikus arvukat lisa meritindisaakidele. Samal ajal kui teadlased tegutsevad meritindi koelmutel, käib vilgas tegevus Pärnu lahes, kuhu kalurid on püügile viimas tiheda võrgusilmaga püügivahendeid meritindi püügiks.

Timo Arula arvates on aga suureks probleemiks see, et senimaani pole Eestis kokku lepitud, milliseid püügivahendeid meritindi püüdmisel kasutada võib – kasutusel on nii avamere- kui ka ääremõrrad.

„Kui tahame tagada meritindile head seisundit, tuleks esmalt püügieeskirjas defineerida püügivahendid, millega teda püüda võib,” selgitab ta.

Püügiaeg on napp

Teine kriitiline teema on seotud püügiaja piirangutega. Jääalune püük algab 1. märtsil, aga kalurid eelistavad püüki vabas vees kohe pärast jääminekut, sest siis on saagid suuremad. Sel ajal võib aga Pärnu lahes edasi-tagasi liikuv rüsijää mõrdadele palju kahju teha ja sundida kalureid pidevas ilmavalves olema, et vajadusel kohe püünised välja tuua või jää alla uputada. Aprilli viimasel päeval aga tuleb püük lõpetada, sest siis hakkavad jõest laskuma noored lõhed ja forellid, kel on oht meritindipüünistesse sattuda.

Noore lõhilase jaoks on mageveest õrnsoolasesse merevette elama asumine suureks füsioloogiliseks väljakutseks, nad liiguvad pikemalt suudme piirkonnas ja oht seal tindipüünistesse sattuda on suur.

Teoreetiliselt võiks kalurid mõrda jäänud lõhed-forellid tagasi lasta, praktikas on see aga väga keeruline, sest meritindimõrrad ja püütavad kogused on väga suured ning kalade liigiti eristamiseks pole kaluritel ei aega ega tehnilisi võimalusi. Loomulikult ei tohi lõhe ega forelli aasta-paari vanuseid noorkalu välja püüda – lisaks muule on ju nende arvukuse taastamiseks kulutatud palju ressursse. Ettekasvatamine ja jõkke asustamine on tehtud selleks, et tagada liikide hea seisund ja loodusliku asurkonna taastumine ning nende normaalne püügiaeg saabub alles nelja-viieaastaselt. Samas aga teeb selline kitsas ajaaken väga keeruliseks meritinti püüdvate kalurite töö – arvestada tuleb ju, et investeeringuid tindipüügiks on teinud nemadki. Teiseks tindipüügi lõpetamise põhjuseks on asjaolu, et lahte kudema tulevad räimeparved võivad suurtes kogustes tindipüünistesse sattuda – siis ei saa neid enam põhjast kätte ja kogu kala hukkub.

Seetõttu kujunebki püügihooaeg sageli üksnes paari nädala pikkuseks, mis ei anna kalurile piisavalt aega tehtud investeeringuid tasa teenida ja mõnel aastal ka realiseerida meritindivaru potentsiaali. Loodus on oma olemuselt väga kompleksne ja dünaamiline ning me teame, et näiteks möödunud aasta talvel Pärnu lahele jääd ei moodustunud ja kalurkonnale avanes võimalus ohtralt püüdmas käia. Seevastu hiliseim püsijää lagunemine toimus alles 19. mail 1955. aastal.

Kõike seda arvesse võttes tõdevad nii ametnikud, teadlased kui ka kalurid, et ega väga head keskteed tindivaru majandamiseks olegi ning hoolimata pidevast püügiregulatsiooni „timmimisest” on tindipüük endiselt raske ja ettearvamatute tulemustega tegevus.

Hea ekspordiartikkel

Vahepealsetel aastatel hakkasid meritindi arvukus ja püügimahud vähenema, ent aasta 2020 osutus väga heaks meritindiaastaks, mil püüti välja tervelt 890 tonni.

Tegu on erakordselt suure saagiga, mis ületas nii teadlaste prognoose kui ka kalurite lootusi – see omakorda tõstatab teaduse ees uusi küsimusi, näiteks kas kõik suguküpsuse saavutanud meritindid tulevad ikka igal aastal kudema või jääb mingi osa neist Läänemere avarustesse?

Küsimus on laual, tõdevad kalateadlased ja nendivad, et märgid osalisest n-ö kudemise vahele jätmisest on tõepoolest olemas. Millisel määral ja mis seda tingib, keegi veel selgitanud ei ole. Tõsi on aga see, et ametnikele korrektse teadusliku nõuande edastamiseks peavad need küsimused vastuse saama.

Selge on aga see, et meritint on hea ekspordiartikkel – pärast püüki külmutatakse kala 15–20 kg raskusteks pakkideks ning eriti hinnatud on need Ukraina ja Moldova turul.

Eestis on meritinti saada vähemalt hooajaliselt, ehkki tegu pole laialt levinud müügiartikliga. Siiski tuleb tõdeda, et Tallina turul kilohinnaga 5.90 müüdava kala puhul peab olema tegu millegi erilisega. Timo Arula märgib, et tegu on maitsva toidukalaga, mida sünnib puhastatult praadida, soovi korral ka marineerida samamoodi nagu räimegi.

Aplad kormoranid

Lisaks inimestele maitseb meritint ka kormoranidele, kes on Sindis jõeäärsed puud enda omandiks ja jõe isiklikuks püügialaks kuulutanud. Kormoraniparvede isukus avaldab muljet – nende ablaste nokkade vahele kaob kala kiiresti ja Pärnu jõel varakevadisi meritindipüüke tehes märkame veepinnal igal sammul ulpimas surnud vimbasid, kes paadimüra eest lendu tõusnud kormorani lõugade vahelt elutuna vette kukuvad.

Keskonnaministeeriumi tellitud aruande kohaselt tarbisid kormoranid 2002. aastal Väinameres 1422 tonni kala, milles ainuüksi meritinti oli 767 korda rohkem kui kutseliste kalurite saagis.

Sindi kärestikul peame veel silmas pidama varsti merre laskuma hakkavaid lõhilaste smolte, kes on kormoranidele heaks saakloomaks madalaveelisel ligi 300 meetri pikkusel Sindi kärestikul. Kui nii edasi läheb, võib juba praegu anda vastuse küsimusele, mis mõne aasta pärast tekkida võib – miks Sindi paisu lammutamine ei viinud lõhe ja forelli varu taastumisele?

Head lahendust, mida kormoranidega ette võtta, nagu polegi. Timo Arula ütleb, et elame ajastul, kus innovaatilisi lahendusi tuleb ustest ja akendest ning start-up’idega tehakse lahedaid asju. Ka siinkohal tuleks kaaluda lahenduse leidmist, olgu selleks kasvõi lärmitekitajad, mis imiteerivad hätta jäänud linnu häälitsust, millega näiteks edukalt peletatati kajakaid USAs Marylandi kalasadamates. Sindi kärestik on tuiksoon, mis määrab meie kalavarude käekäigu tulevikus, seega mis puudutab kormoranide ohjamist, siis tegutsema oleks pidanud juba varem.

Lisaks sellele, et kormoranid kaluritest oluliselt enam kala püüavad, on nad tüütud ka kohalike elanike jaoks – nad on lärmakad ja nende väljaheited on jõeäärsed puud helevalgeks muutnud – ning see kõik on alles algus.

Kas oled juba aasta kalandusteo valimisel sõna sekka öelnud? Oma lemmikule saad hääle anda siin.