Ja jõudiski kätte matemaatika – mu arm ja valu – riigieksam. Eksamisaali ukse taga ootasid kolm klassi korraga. Kui uks avati, jäin selles rüsinas lootusetuks kaotajaks ning seisin saaliuksel tõdemusega, et kõik lauad, kus võiks olla mingigi spikrivõimalus, olid kinni. „Ants, tule siia, sina oled julge,“ osutas klassijuhataja otse eksamikomisjoni vastas olevale ainukesele vabale lauale. Kolm tahvlile kirjutatud ülesannet olid jõukohased, aga edasi oli tume maa. Ootasin tuimalt oma kurba saatust, kui järsku märkasin, et minu armas õpetaja teisel pool lauda asus eksamiülesandeid lahendama. Ning kuigi lahendamine oli mulle peegelpildis, püsis mu kullipilk õpetaja sulepeaotsal ja minu käsi muudkui kirjutas.

Kui valmis saime, pöörasin pilgu oma eksamipaberile – ja see oli õudne. Lahendite read jooksid üksteisest üle ja peale. Püüdsin noolte, ringide ja omaloominguliste korrektuurimärkidega mingitki korda luua. Minu laua kõrval peatus üks mata-onu, ajas sõrmega lahendite sodis järge, öeldes lõpuks: „Kõik on õige, aga miks lahendid selline sodi on, te ei jõua enam ümber ka kirjutada.“ – „Ega seegi aitaks,“ vastasin. „Mis see tähendab?“ küsis mata-onu. Vaatasin talle hädiselt otsa ja tunnistasin poolihääli oma haigust: „Ma lähen matemaatikat lahendades transsi, mul on diagnoositud üliharva esinev Pythagorase komplekssündroom, pean edasises elus selliste ülesannete lahendamist vältima.“ „Vabandust,“ pobises pedagoog, ja arvan, et õhtul püüdis ta teatmeteostest Pythagorase komplekssündroomi leida. Nägin silmanurgast, et meie hea klassijuhataja suutis vaevu end talitseda. Ta lahkus kiiresti laua tagant, tema laual aga oli suur puhas paberileht…