Eesti Filmi Instituudi juhataja Edith Sepp ütleb muu hulgas, et see, kas kinopublik pärast piirangute lõppu naaseb kinosaalidesse, sõltub palju riigi antud sõnumist. Kas sõnum ütleb, et see on ohtlik, või hoopis, et see on turvaline.
Juhid Eesti Filmi Instituuti. Ma usun, et vähemalt kolmveerand Eestit arvab seda nime kuuldes, et tegu on õppeasutusega.
Filmimaailmas on palju sellenimelisi asutusi – British Film Institute, Danish Film Institute, Swedish... Miks see nii on? Filmifond tähendab eelkõige filmide tootmist, aga filmivaldkond kui tervik on märksa mitmekesisem kui ainult tootmine.
Kuidas meie filmiseltskond võttis vastu teate, et plaanitud kinolinnak jäi riikliku rahastuseta?
Maailmas tehakse väga palju virtuaalset tootmist. Eestis aga ei ole isegi piisava suurusega green-screen-filmimise võimalust.
Samas räägime, et oleme kõrgtehnoloogiline riik ja kogu IT-sektor on väga oluline. Mulle jääb arusaamatuks, mismoodi filmi- ja audiovisuaalsete tehnoloogiliste lahenduste pakkumine ei ole osa Eesti kõrgtehnoloogilisest kultuurist.
Mäletan, kui meile tuli „Tenet”, siis ei saadud aru, mida tehakse 200 miljoni dollari eest. Kuhu kõik see raha läheb?
Meil on kõikide žanride ehk mängu-, anima- ja dokumentaalfilmide tootmiseks sel aastal 7 miljonit eurot.
Kas vastab tõele jutt filmitegijate hirmust, et kinopublik ei tule kinodesse tagasi pärast piirangute lõppu?
Küsimus on selles, mis on riigi üldine sõnum. Kas sõnum on, et see on pigem ohtlik, või hoopis see, et kinos on turvaline.