Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Lähen vahele ja lõpetan selle jama ära! See oli mu esimene mõte ja tegingi instinktiivse sammu mudaselt kaldalt vee suunas. Siis aga tõmbas keski sisemuses käsipidurit – kärr! Stopp. Kes sa õieti oled, looduse kroon? Need pole sinu koerad sinu õues, mis sellest, et nemadki mustvalged loomad… Ei tohi sekkuda! Võib-olla oli lugu ka külmas ja sajuses ilmas, võib-olla päikesepaistega oleks jõgi soojem olnud, olekski läinud sõtkaid lahutama?

Mõtled siis toas, pisut hiljem, tugitoolis istudes ilmaelu üle järele – ja akna taga kevad. Meenub lugu, kuidas keegi restorani taga maiöises õitsvas sirelipõõsas munakas käes varitses, et rünnata peolauakaaslast, kes ta abikaasa oli julgenud tantsule kutsuda. Vist läks keegi tookord vahele või rahunes asi iseenesest... Viha ja raev on ju seisundid, milles ükski elusolend pikalt viibida ei taha, neid äärmuslikke olekuid mäletada üldiselt keegi ei soovi.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega