Sõber Kaur: Vahur Afanasjev sai aru, kui traagiline on romaanikirjaniku vabadus, ja kui ülev kõigest hoolimata

Lahkunud on kirjanik ja muusik Vahur Afanasjev, keda mäletan ikka säärase lõbusa, hoogsana, juuksed salkus ja silmis prillide taga säde.

Oma viimases kolumnis arutas kirjanik ja muusik Vahur Afanasjev soovilugude ja tuleviku üle: “Aga ikkagi, “Valged roosid”. Juhtub see kõigiga? Minugagi? Millal, kas varsti? /.../ Praegu tahaksin õnnesoovisaates enda sünnipäevaks Lou Reedi või Vennaskonda või Kinod. Ikka pigem Kinod. Aga ma olen veel noor, nelikümmend üks. Mul on aega õnnesoovisaateni. Näis, mis saab.”

Selles loos on ka kurbi noote, vanuse ja elukoorma kättejõudmist, aga ei midagi nii lõplikku...
Mõtlesin just hiljuti, et kunagi saame mõlemad 50, kui ma peaks välja venitama...

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!