„Sõitsin hommikul langile ja alustasin sealt, kust kolleeg öise vahetuse ajal lõpetas,“ sõnab Vecpiebalga kandis tegutsenud harvesterijuht Valters ajakirjale Medības. Tegemist oli vana tuulemurruga, kuhu kuused olid risti-põiki maha kukkunud ja ära kuivanud. 

„Korralik juurte ja tüvede ussipesa. Inimene seal kindlasti liikuda ei saaks. Hakkasin tööle.“

Asudes puutüvesid töötlema, rajas ta teed, mida mööda harvesteriga edasi liikuda. Looma märkas ta siis, kui oli ümber pööranud, et tööd jätkata teises suunas. Mehe esimene mõte oli, et tegu on suure, hästihoitud koeraga. Samas polnud läheduses ühtegi elumaja.

„Näis pisut veider koera kohta. Taipasin, et see on hunt, ja pulss läks kohe üles. Ta läks uru juurde, võttis midagi hambusse ja sörkis minema. Mõtlesin, et kuidas siis hunt raiesmikul jahti peab, kui seal tehnika töötab. Saatsin video ülemusele ja töötasin edasi. Siis vaatan — hunt tuleb tagasi. Läks samasse kohta ja võttis jälle midagi,“ meenutab Valters.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega