Riias elava Kristīne alkohoolikust isale on kodeerimisseansist saanud vaat et rutiinne meetod enese jalule aitamiseks, et „väikesest“ viinavõtmisest ei kujuneks lõputut tsüklit. Ta laseb end kodeerida üheks aastaks, kuna ei taha alkoholist loobuda terveks eluks. Kui aasta tiksub täis, laseb ta koodi maha võtta, joob end paari päevaga auku ja otsib jälle abi. Raskes sõltuvuses oleva isa päästmiseks on pere proovinud peaaegu kõiki meetodeid — nii tavameditsiini, nõidumist, sõnumist kui ka nõukogude aja lõpus kuulsust kogunud kodeerimist.
Transiseisundis toimuva kodeerimisega puutuvad paljud alkohoolikud kokku ka professionaalsete tohtrite meetoditega alkoholisõltuvuse seljatamiseks, milleks on näiteks ampulli paigaldamine, nn torpeedo süstimine või võõrutusravi, mille käigus aidatakse inimesel joomatsüklist välja tulla toitainete ja ravimitega. Kõik eelnevad on Lätis väga nõutud teenused.
Siinkandis on alternatiivsemad sõltuvusravi meetodid üldjuhul pärit nõukogude meditsiinisüsteemist, mujal maailmas võivad sarnased praktikad olla juurdunud ka rahvameditsiini või religiooni tõttu. Ka toetusravi korraldatakse eri riikides erinevalt — mõnel pool tegelevad sellega eelkõige professionaalid, mujal kuulub rahva usaldus ravitsejatele.