Tõupull ei tohi ennast paksuks süüa

Hea lihaveis ei kasva lihtsalt nii, et kevadel viskad vasika põõsa alla ja sügisel korjad raha kokku. Selleks, et loomadest rohkem teada saada, korraldavad lihakarjapidajad pullikatseid, kus selgub tema väärtus ja loom õpetatakse viksilt käituma.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

„Mõte veiste jõudluskatsed korraldada tuli lihaveisekasvatajatelt endilt, sest keegi ei teadnud esialgu täpselt, milline söötmine ja pidamine eri tõugudele paremini sobib,” selgitab lihaveisekasvatajate seltsi eestvedaja Jane Mättik. „Väga oluline on ka see, et kuna pullid müüakse kevadel oksjonil teistesse tõukarjadesse, siis oleksid nad korralikult peetud, toidetud, uuritud ja õpetatud.”

Loomulikult on tõupulli kõige tähtsam omadus võimalus järglasi anda. Alates eelmisest aastast uuritakse sel eesmärgil spermide liikuvust. „Mullu oli üks n-ö nulliring, tänavu täitsid kõik normi,” märgib Mättik.

Kuna tegemist on tõupullide katsega, tehakse neile ka geenitestid. Selleks saadetakse Saksamaale laborisse koeproov. DNA-uuring annab prognoosi pulli tiinestamisomaduste, järglaste sünnimassi, poegimiskerguse, piimakuse, lihaomaduste, tervise ja isegi rahulikkuse kohta.