Teatrirollide nimekiri on Ago Andersonil pikk ja mitmekesine. Tuttav on ta ka mitmetest seriaalidest. 4. juunil kinodesse jõudvas filmis “Eesti matus” mängib ta tõsist keskealist eesti meest Karlat, kes suure osa ajast veedab viinapudeli seltsis.
Mis eelmisel suvel toimunud „Eesti matuse“ võtetest enim meelde jäi?
Filmi tegemine on hirmus kallis lõbu ja aega kasutatakse võtteplatsil maksimaalselt. See on ikkagi tõsine töötegemine kogu aeg. Ei ole mingit passimist, oled muudkui tõsiselt rakkes. Võtteseltskond oli teada ja turvaline, sai nalja, naerda ja nutta. Heas lavastuses peabki saama naerda ja nutta.
Nalja ja naerda, seda küll, aga nutta – mis seal nii kurba on?
Kui ma nägin Merle Palmistet, kes mängib filmis mu naist – Merle on ju ilus naine, aga oli uskumatult koledaks tehtud. See oli kurvastav moment. Ja kui muidu rõõmsameelne Peeter Oja nuttis – selle koha peal, kus ta pidigi nutma –, siis see oli ka äraütlemata kurb. Aga ülejäänud aja saab naerda.
Millal valus oli?
