| Piibujutt | Tõlla |
Tõlla Tõnul oli heal järjel talu ja terendas edenemine põllumeeste kogu hierarhias, aga tal oli kaelas üks mure. Perepoeg oli juba üle kolme aasta vana, ent ikka veel ristimata ja niisugune asi võis tol ajal olla igasugusele ühiskondlikule sammule veskikiviks jala küljes.
Poiss ei rääkinud vahel mitu päeva, r-tähte välja ei hääldanud, aga teinekord võis vanainimeste lausumisi väga selgelt ja ehmatava sobivusega kuuldavale tuua. Kui poiss ristimispäevast teada sai, läks ta sängi alla ja hakkas kui Jeeriku pasun undama. Kui kisa lõpuks vaibus, rõõmustas vanaema, et laps rahunes, kuid seepeale kostis sängi alt: „Ma puhkan ja hakkan jälle.“ Õnneks ei viinud poiss lubadust täide ega rääkinud ristimispäevani sõnagi.
Õpetajahärra toodi uhkel vedruvankril tallu ja rikkalikud toidulõhnad täitsid tube. Poiss leiti jällegi sängi alt, aga õnneks tuli ta sealt siiski välja, kisendama ei hakanud ning lasi pühitsetud vett rahumeelselt pähe piserdada ja pereema tundis suurt kergendust, kui varrulauda istuti. Pärast toidupalve lausumist innustas perenaine õpetajat toitu ette võtma, kuid too viivitas, silmitsedes laua lähedale nihkunud poissi sõbralikult ja küsis: „Kas ajame juttu ka?“ Samal ajal ulatas perenaine õpetajale aurava praevaagna, soovitades kiiresti sööma asuda, muidu toit jahtub. Poiss tuli nüüd õpetaja juurde, vaatas talle nõudlikult silma, hakkas laual asuvatele vaagnatele osutama ning ütles: „Söö, kuladi hälg, võta siit ja siit ja siit ja siit … meie mammal on küll!“ Seepeale keeras ringi ja marssis minema. Õpetaja sõi rutakalt ja kiirustas kiriklasse.
Õnnistus saatis seda poissi läbi elu: 1939. aastal eestistas oma nime ja tal õnnestus alles jätta kaks kehtivat passi. Vana passiga läks Saksa sõjaväkke, oli ohvitser. Sinimägedest tuli oma rühmast ainsa elusana ja ühegi kriimuta läbi metsade koju. Põletas mundri ja vana passi. Kohanes uue passiga, teise nimega ja uue korraga ning elas juhtivatel kohtadel rahulikult elu lõpuni.
