Juhani Püttsepp: lilleniit tekib õue iseenesest, kui vähem niita

| KOLUMN |

“Aiatarga” saade Vikerraadios aastas kord-kaks niidetavate lilleniitude teemal (30. mail) mõjus inspireerivalt. Eriti olukorras, kus Eesti asulate päikeselistes minutites ei ole enam lihtne leida hetki muruniiduki mürata.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Üks rada viib verandalt kompostikasti juurde ja see ristub aidast sauna juurde kulgeva rajaga. Ristumiskohta jääb ka südamekujuline õnnesaareke, kuhu ootame valgeid ristikheinu. Lisaks on niidetud jalgpallivärava esine ja korvpallirõnga alune, samuti kasvuhoone ukseesine.

Õige pea kummardus külla tulnud sugulane huvitatult meie võpsiku kohale: „Kuule, mis ilus lill see köömne moodi valge siin on?“

„See on naat, kelle õitsemist vähestele näha antud,“ vastasin pisukese uhkusega.

„Ah jaa, varesejalg,“ tuli linnas elavale sugulasele maal veedetud lapsepõlv meelde. „Kitkusime seda jänestele – meeldis väga, sigadele maitses –, tampisime neile ruhves kapsarauaga peeneks.“