Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Kui me juba vestlust lõpetama hakkame, kiidan Jan Teeveti räägitut ja küsin, kas ta selle jutuga poliitikasse ei taha minna.

„Veel mitte,” kõlab vastus.

Ütlen, et oleksin uhke, kui sellist juttu ajaks mõni vallavanem, ja saan kohe aru oma madalast lennust. Ehk hoopis president?

Jan räägib seepeale loo, kuidas tal 2,5–3aastaselt oli valge mängutelefon punase toruga. Telefoni kasutamist ta ise ei mäleta, aga sellest on üleskirjutused vanaema märkmetes. Üks, kellega Jan tookord tihti mängult rääkis, oli Lennart Meri. Dialoog olla olnud selline: „Tere, kas president on kodus?" – "Ei ole." – "Oi-oi, kus president on?" – "President on vetsus." – "Palun las ta helistab mulle tagasi, kui välja saab.“

Teine mees, kellega väike Jan kõneles, oli Kofi Annan.

Seda sellepärast, et see nimi talle tohutult meeldis. Kofi Annan oli siis ÜRO peasekretär.

„Kui ma neile kahele mehele mõtlen ja sellele, mis neid ühendab, siis see, et nad ei vandunud alla kujutlusvõime kriisile,“ ütleb Jan. „Nad olid teadlikud reaalsusest, aga ei vandunud sellele alla, suutsid luua ja hoida ideaali. Ehitada oma sõnadega paremat võimalikku maailma.