Jälgides juba aastaid Eesti kaht suuremat toiduajakirja, tekkis ühel hetkel tunne, et meie toidulaud liigub vääramatult taimse toidu suunas.

Hommikusöögiks puder ja avokaadomääre. Lõunaks läätsehautis ning õhtuks speltajahust põhjal kapsapirukas. Kevadel piisab ka karu- ja murulaugust, või no kui on tõesti suurema isuga isik, teeb naadipirukat ja nõgesesuppi juurde.

Mu usku toetas seegi, et läinud kevadel ja suvel tabas Liina Karroni raamatut „Sööme rohtu!“ tohutu menu. Seda müüdi mitu tiraaži ning inimeste huvi angervaksa, kaselehe ja võilille söömise vastu ei näidanud vaibumise märke.