Kui vangilaagris kaitsesid vahialust mingidki seadused, siis erihaiglas ei kaitsnud sinna suletud isikut sisuliselt miski – s.t vaimuhaige oli vaimuhaige ning tema proteste võis ignoreerida.
FOTO:
Psühhiaatria, mis oma olemuselt on humaanse eesmärgiga ravivahend kannatuste leevendamiseks, omandas totalitaarses riigis ka karistusinstrumendi jooned. N-ö karistusmeditsiin oli olemas juba alates Nõukogude võimu esimestest kuudest. Kasutati seda poliitiliste rivaalide vastu, keda maha ei lastud või vanglasse ei saadetud.
Totalitaarse ühiskonna üks eripärasid on see, et igasugust teisitimõtlemist hinnatakse kriminaalse teona, kuid ka läbi psühhiaatria kriteeriumide. Totalitaarse ideoloogia doktriini kohaselt valitseb riigis täielik majanduslik heaolu, austatakse inimõigusi, pole rahvustevahelisi pingeid. Kes doktriinis kahtleb või sellele vastu vaidleb, on kas teadlikult pahatahtlik või hullumeelne ning paljud teisitimõtlejad tunnistatigi luulude, haiglaste ideede ja veendumuste kandjaks.
