Seitse aastat tagasi saabusin USAsse häguse teadmisega – nagu ehk iga ookeani taha lendav eurooplane –, et ameeriklased on paksud ja söövad rämpsu. Tõepoolest, esimestel kuudel oli šokiseisund pidev: toit tuli kõiksugu hirmuäratavates värvitoonides, konteinerid olid äraütlemata suured ning rahva vöökohad vastavalt laiad. Päris nii aga ei ole, et ameeriklased on ise laisad ja kõiges süüdi – sageli polegi neil valikut – ning sarnased trendid ei ole Eestist mitte mööda minemas.

Minu esimene ja ehk sügavaim kultuurišokk USAsse saabumisel oli käik Walmarti, USA hüpermarketisse, mis on nii maailma suurima käibe kui ka töötajate arvuga firma. Ostukärud olid umbes kaks korda laiemad kui Eestis ja poe otsa ega äärt ei olnud kusagil näha.