Sundravi kuritarvitamisest Nõukogude Liidus: eriosakond tegeles poliitiliste vaenlaste tarbeks diagnooside leiutamisega

Psühhiaatria, mis oma olemuselt on humaanse eesmärgiga ravivahend kannatuste leevendamiseks, omandas totali­taarses riigis ka karistusinstrumendi jooned. N-ö karistusmeditsiin oli olemas juba alates Nõukogude võimu esimestest kuudest. Kasutati seda poliitiliste rivaalide vastu, keda maha ei lastud või vanglasse ei saadetud.

Totalitaarse ühiskonna üks eripärasid on see, et igasugust teisitimõtlemist hinnatakse kriminaalse teona, kuid ka läbi psühhiaatria kriteeriumide. Totalitaarse ideoloogia doktriini kohaselt valitseb riigis täielik majanduslik heaolu, austatakse inimõigusi, pole rahvustevahelisi pingeid. Kes doktriinis kahtleb või sellele vastu vaidleb, on kas teadlikult pahatahtlik või hullumeelne ning paljud teisitimõtlejad tunnistatigi luulude, haiglaste ideede ja veendumuste kandjaks.

Üheks sovetliku poliitilise nuhtlemise võtteks kujunes kahtlusaluse või tegelikult nõukogudevastase isiku saatmine kinnisesse vaimuhaiglasse, kus tema suhtes võidi rakendada isiksuse sundmõjutamist psüühilist pööret tekitavate raviainete ja -võtetega.

Nõukogude võim saatis poliitilistel põhjustel psühhiaatriahaiglatesse tuhandeid inimesi.