Kui Jaan ja Maris Viidu 2006. aastal Viimsisse oma uude koju kolisid, ootas aias ees tühjus. Marise sõnul nägi aed välja nagu jalgpalliväljak, kus elutses vaid mõni üksik taim. Eelmisel aastal võitis aga pea pool sajandit koos elanud paar Viimsi kauneima kodu tiitli. Jaani ja Marise rajatud koduaed hakkab silma hoolitsetud ja ilusa muruga, sealt võib leida erinevaid kuuseliike, valget ja ohtelist mändi, kukerpuid, kaljukadakat, ebaküpressi, enelat, sookanepit, metsmaasikaid, kanada tsuugat, punast vesiroosi, hortensiat, kämmalrabarberit ja palju muud.
Iga kord, kui mõni uus taim on suures hoovis koha sisse võtnud, teevad Jaan ja Maris väikest inventuuri, et kuidas üks või teine on talve üle elanud. Välja tuuakse väike kotike paarikümne taimede küljest nopitud etiketiga. “Me aeg-ajalt sorteerime seda, vaatame, mis on välja läinud, siis viskame ära. Talved on ju nii erinevad. Kevadel näed, et siin midagi nagu oli, aga enam lihtsalt ei ole,” selgitab Jaan.
Marise vanematel oli Lillekülas oma aed, kus ta isa elulõngasid ja roose kasvatas. “Väike aed oli, aga busside viisi käis inimesi seda ilu vaatamas,” räägib Maris.
Jaan lisab, et kadunud äiapapa oli üks elulõngade esimesi entusiaste Eestis ja esimese elulõngakataloogi koostaja Guido Toovere. “Ta oli Inglise kuningliku elulõngaseltsi liige. Vanasti tehti tavaliselt augustikuus suureõieliste elulõngaliste näitus.”
Aiahooldustööd on Jaanil ja Marisel omavahel ära jaotatud: “Mamma on spetsialist, tema tegeleb püsikutega. Minul on lihtsam töö – muruniitmine,” selgitab Jaan. Maris toob välja, et Jaan pügab ka puid ja hekki. Jaan kavandas ka algse plaani sellest, milline nende koduõu välja nägema hakkab. Maris lisab muiates: “Nüüd ta tahab lapikesi kogu aeg laiendada ja minul on kohe tööd juures.”
Mida nõuab ilus muru?
Jaan räägib, et ilusa muru jaoks on oluline seda väetada. Kunagi väetas ta kevaditi, aga kuna kevadel ei saa vihmas alati kindel olla, hakkas ta muru sügiseti väetama.
Kui vihma sajab, paneb Jaan keebi selga ja läheb õue muru väetama. “Kui sa väetist loobid laiali, siis tahab muru kõvasti kastmist, et väetis sulaks pinnasesse. Aga kevadel on nii, et lubatakse järgmiseks päevaks vihma, aga seda ei pruugi nädal aega tulla. Ja siis püsibki väetis muru peal ning niidad selle ära koos muruga.”
Väetamine aitab Jaani meelest murul talve paremini üle elada. “Aga eks see ole selline usu küsimus ka. Kui oled alati väetanud ja siis ära jätad, mõtled, et nüüd tuleb katastroof.”
Inglased soovitavad Jaani sõnul ühel aastal riisuda muru sisse liiva, järgmisel mulda, siis jälle liiva ja nii edasi. See teeb mulla kohevaks ja aitab veel läbi pääseda. Ise ta seda aga proovinud ei ole: “No kes kurat selle asjaga niimoodi mängib?”
Suurim probleem, millega Jaan ja Maris võitlevad, on võilill ja teeleht. Jaan selgitab, et murus on erinevaid rohttaimi sees, aga muru peab ikkagi olema kitsaleheline, kuna muidu on tegu rohumaaga. “Võilill on selline sell, et kui sina lased tema aeda vabalt ülbitsema, siis varsti võilill ütleb, mis sul aias kasvada võib.” Samas pole Jaanil ja Marisel plaanigi kogu aeda ära rohida.
Maris: “Kaugemalt vaadates on nii ilus, aga kui ligemale lähed, siis… Inimesed küsivad ka, et kuidas teil nii ilus muru on, et mis te teete. Niidame aeg-ajalt.”
Jaan niidab muru madalaks eelkõige sellepärast, et näha, kui siil aias käib: “Ta jätab sellised pisikesed musta asfaldi värvi mälestused, siis on näha.”
Samblaga, mis kasvab murul varjulistes piirkondades, ei ole samuti mõtet võidelda. Maris tõi välja, et sel aastal on suur probleem lehetäidega, kes söövad nende aias roose, lupiine ja sangleppa. Täidega võitlemiseks peseb ta taimed rohelise seebiga üle, kuigi lihtsam oleks lehed voolikuga üle pritsida, aga veekasutusega tuleb olla tagasihoidlik.
Jaan räägib aias olevast tiigist, kus vesiroosid kasvavad: “Põhiline häda on see, et kui on palav ja aurumine suur, siis sellest lombist aurub nii palju vett ära, et ma pean sinna aeg-ajalt juurde panema. Aga mamma kasutab lompi jälle kastmisvee võtmiseks. Meil on selline kerge konkurents kogu aeg.”
Mis murule kurja teeb?
Küsimusele, mida muru eest hoolitsemisel vältima peaks, vastab Jaan, et niidus tuleb alati ära korjata. Arvatakse, et see annab murule rammu, aga Jaani sõnul nii ei ole: “Diletandi jutt. Mahaniidetud rohi jääb muru peale ja kolletab. Siis pole see enam roheline, vaid kollane.” Aastatega tekib aga vildikiht, mis ei lase enam õhku ja niiskust hästi läbi.
Jaani muruniidukil on küljes kott, mis niiduse endasse kogub. Koti sisu toimetab ta lähedal asuvasse jäätmejaama. Kodus on ka kaks kompostikasti, aga neist ei piisa. “Päris alguses, kui püsikuid ja peenraid oli vähe, tuli ühekorraga neli kahesajaliitrist kotitäit,” selgitab ta.
“Kui jagub viitsimist ja tahtmist, siis on kõik võimalik,” ütles Jaan.
