Ann Granger on loonud krimikirjanduse ühe sümpaatsema kuritegusid lahendava duo – Alan Markby ja Meredith Mitchelli –, kuid samas ka ühe arusaamatuma paari, mis puudutab nende kahe uurija suhteid.
Granger, keda võib pidada Midsomeri mõrvalood kirja pannud Caroline Grahami mantlipärijaks, jätkab oma raamatutes Briti intellektuaalsete politseinike traditsiooni. Kuigi jah, eelkäijad, näiteks Midsomeri mees Tom Barnaby ja P. D. Jamesi loodud Adam Dalgliesh, said ise hakkama, kuid Markby vajab kõrvalist abi.
1. aprill – Ann Cleeves, “Ronkmust”
15. aprill – Elizabeth George, “Pääsmiseks paljudele”
29. aprill – Dick Francis, “Raami sees”
13. mai – Caroline Graham, “Mõrvad Badger Driftis”
27. mai – Louise Penny, “Vaikelu”
10. juuni – Ian Rankin, “Peitusemäng”
25. juuni – John Grisham, “Aguliadvokaat”
8. juuli – Benjamin Black, “Christine Falls”
22. juuli – Ann Granger, “Ärata surnud”
5. august – Charlaine Harris, “Tõelised mõrvad”
19. august – Sara Paretsky, “Ainult hüvitis”
2. september – Alexander McCall Smith, “Kalahari masinakirja kool meestele”
16. september – Mick Herron, “Äraaetud hobused”
30. september – Peter Robinson, “Ripporg”
14. oktoober – Antti Tuomainen, “Jänesetegur”
Raamatute tutvustused ja tellimisinfo leiate veebilehelt Maaleht.ee/krimisari.
Kahe uurija kummaline suhe
Politseiülem Markby oli lahutatud ja 42 aastat vana, kui sarja esimeses raamatus “Ütle seda mürgikeeli” kohtus endast seitse aastat noorema Briti välisministeeriumi töötaja Mitchelliga. Lahendamist vajab noore kunstniku surm ning kohe pannakse nende kahe uurija vahekorrad paika. Markby ja Mitchell ei tööta ühtse tiimina, vaid ajavad kumbki oma rida ning jõuavad mõrvari osas samale järeldusele. Sedasi, puhuti koostööd tehes, siis omaette juurdlust läbi viies, lähebki edasi 15 raamatut jutti.
Markby tugineb peamiselt faktidele ega näe inimeste hinge või suuremat pilti sedavõrd hästi nagu Mitchell.
Aruka naisterahvana ei suru ta end peale ega viita, kelle panus kuritegude lahendamisel on suurem. Muide, ametlike andmebaaside järgi on tegu Mitchelli ja Markby sarjaga, kuigi juurdlust juhib neist teine ja tema nimi peaks olema justkui esikohal.
Granger on tunnistanud, et kui tal tuli pärast paari suurema tähelepanuta jäänud ajaloolist armastusromaani mõte kirjutada krimka, siis plaanis ta peategelaseks Mitchelli. Aga sai ruttu aru, et naisterahvas, olgu ta nii meeldiv ja nutikas kui tahes, üksinda välja ei vea. Nõnda sündiski Markby.
Mitchellis on palju autorit ennast, sest ka Granger töötas aastaid Suurbritannia välisesindustes nii Euroopas kui Aafrikas.
Mitchelli ja Markby suhe on kummaline. Lugeja ei saa sotti, kas nad on paar või mitte. Kolmandas raamatus suudlevad nad peaaegu, neljandas päriselt, kuid ka sealt edasi on ebaselgust piisavalt.
Võib lugeda kui iseseisvat romaani
Kui Granger sarjale punkti pani, sai ta kirju lugejatelt, kes tahtsid teada, mis palavalt armastatud Mitchellist ja Markbyst edasi sai. Granger lasi fännidel oodata 14 aastat, kui oma järgmises krimisarjas, kus tegutses politseinike paar Ian Carter ja Jess Campbell, otsad kokku viis. Carter ja Campbell kohtuvad pensionipõlve veetvate Mitchelli ja Markbyga. Nad on abielus ja soetanud endale kena maja. Markby peab aeda, kuigi pole selles eriti osav. Mitchell seevastu kirjutab menukaid krimiromaane, kus kuritegusid lahendab klaverihäälestaja.
Politseiülem Markby oli lahutatud ja 42 aastat vana, kui kohtus sarja esimeses raamatus “Ütle seda mürgikeeli” endast seitse aas- tat noorema Briti välisministeeriumi töötaja Mitchelliga.
“Ärata surnud” on nende kahe uurija sarja 11. raamat, mida võib võtta iseseisva romaanina, olles lugemata eelmisi.
Mitchell annab koduteel küüti hääletajale, noorele naisele, kes palub end viia vana härrastemaja juurde, kus elab peamiselt Brüsselis töötav jurist. Juhtumisi on mees sel ajal üksi kodus. Mitchellile jääb hinge ebamugav tunne ning nagu hommikul selgub, põhjusega – majaperemees leitakse surnult. Asja hakkab uurima muidugi Markby.
Ühel kohtumisel lugejatega põhjendas Granger, miks krimikirjandus tema arvates üle ilma sedavõrd populaarne on.
“Krimkad kajastavad aegade algusse ulatuvaid eepilisi teemasid, nagu kadedus, armukadedus, kättemaks, ahnus, armastus ja viha ning vägivald,” rääkis Granger. Ja selgitas, et krimiromaanides toimub hea ja kurja võitlus ning nagu muinasjuttudes võidab mõistagi hea, kuigi tavaelus ei pruugi see nii olla. On ka kangelane – politseinik või detektiiv –, kes peab kaoses korra looma, ja see rahustab lugeja hinge.
