„Minu vaenlase vaenlane on minu sõber.“ See kulunud põhimõte kehtis 1941. aasta Eestis samamoodi nagu Lätis, Leedus ja Ukrainas ning Soomeski, ehkki Soome oli Talvesõjas suutnud iseseisvaks jääda; kuid koostöö sakslastega oli peaaegu et paratamatu. Ei olnud suuremat sõprust ja armastust eestlastel sakslaste suhtes – rääkimatagi lätlastest, kelle maal I maailmasõja aegne Saksa okupatsioon vaevu põlvkond varem oli kestnud palju kauem kui Eestis. Lisandus alates rahvusliku ärkamise aastatest XIX sajandi teisel poolel kinnistunud veendumus 700aastasest orjapõlvest.

Kuid bolševikud ja nende Nõukogude Liit oli hävitanud Balti riikide iseseisvuse, mis oli ja on meile armas, ning 1941. aastal lootsid mitte ainult paljud eestlased, vaid ka lätlased-leedulased ja ukrainlased, et sakslased annavad selle meile tagasi. Lääneukrainlased ja leedulased, kelle maadele Wehrmacht esimesena jõudis, said aru, et seda ei juhtu: Ukraina rahvuslaste kuulsaim juht Stepan Bandera istus sõja lõpuni koonduslaagris ning koonduslaagrisse saadeti ka Leedu rahvuslaste juhid, kes olid korraks iseseisvuse välja kuulutanud.