Seltsi värskelt ilmunud ajalooraamat mõjub peaaegu nagu ühe välja mõeldud seltsi elulugu. Ainult et elu läheb muidugi veel edasi.

Põhimõtteliselt jaguneb Toomas Tiiveli koostatud raamat “Uisge Beatha Club” nelja suuremasse ossa: alguses ja lõpus on n-ö lauluvara, on ajalookroonika rohke pildivaraga, siis “seltsist järele jäänud pabereid” ja seejärel kõrvalepõige – valik seltsiliikmete ajakirjas Horisont ilmunud artikleid sarjast “Mina ja teadus”. Aga see kõik on ainult vorm!

Raamatule on omane teatav kaunis kaos, säärane loominguline põlemine-vohamine, mis käib ka Viskiklubi igapäeva juurde – kuigi iga- või argipäeva selts meie mõttes ei tunnegi... Tegevus ja pildimaterjal ning nendega põimunud absurdimaigulised tekstikatked vohavad nagu mõnusasti rohtunud aed (aeg, tahtsin kirjutada), kus siiski ilmselged elu- ja kultuuritegevuse märgid.

Eksklusiivne ja muhe kamp

Kui UBC 1989. aasta 23. septembril Eesti põhjarannikul Rutja külas asutati (Kaarel Ku­rismaa, Jaak Lippmaa, Lemming Nagel, Helmu Radik, Indrek Rohtmets ja Toomas Tiivel), läks põhikirja esimesse punkti, et see on “apoliitiline, kasumit mittetaotlev viskit ja viskikultuuri austavate ja iseseisvust pooldavate inimeste vabatahtlik ühendus”.

“Iseseisvuse pooldamine” pole mingi sõnakõlks, ja muidugi sel hetkel mitte ka apoliitiline väljendus, kuigi olemuslikult on paljugi UBC tegevusest boheemlaslik performance. Ja tegelased tolles mängus võtavad oma rituaale mõistagi tõsiselt, aga seda täie lusti juures.

Aja jooksul on lisandunud asutajaile meie kultuuriruumis väga tuntud nimed – Tiit PääsukeSulev TeppartPeeter VolkonskiAndres LangemetsAlo MattiisenRiho Sibul, Erkki- Sven Tüür, Taso Mähar, Mart LaarHardi Volmer, Mari Sirkel, Hardo Pajula jne. Osa neist on aja jooksul muutunud n-ö vaikivateks liikmeteks, s.t ei osale enam seltsi elus ega asjade otsustamisel.

Toomas Tiivel ütleb selle kohta mulle: “Me vananeme väärikalt nagu viskigi. Mõnel inimesel on selles klubis läinud pool elu.”

Pärin selle peale, kas missioon on õnnestunud, n-ö täitunud.