Kirja lõpus kinnitas vanaema alati, et muidu läheb neil vanaisaga ikka vana viisi. See tähendas, et kõik oli kenasti korras ja nende pärast polnud põhjust muretseda.

Jäin mõtlema, et tänapäeva linnainimesed ei küsi sõpra või tuttavat nähes vist peaaegu kunagi, et kas tollel läheb vana viisi. Uuritakse ikka pigem seda, mis on uudist, mida põnevat juhtunud, kus käidud ja mida kogetud. Kui keegi ütleb, et temal läheb vana viisi, tekitab see ülejäänutes tunde, et tolle isiku elu seisab sumbunud tiigi kombel paigal ega arene kuskile. Õige elu peab liikuma ja arenema!