Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Aitab valitsuse lõa otsas olemisest, otsustasid Mikitamäe kandis tegutsenud Võhandu sovhoosi töötajad 1991. aasta suvel, ja koostasid pöördumise kõigi maatöötajate poole. Dokument, mis ähvardas peatada põllumajandussaaduste müügi riigile ja kutsuda ülemnõukogust tagasi kõik saadikud, kes on maainimese kaitsmise hüljanud, leidis toetust maarahva seas üle Eesti.

Protesti põhjuseks oli sovhoosnike taskutes vilistav tuul. Võhandu sovhoosi keskmine kuupalk oli suvehakul 210 rubla, Põlva maakonnas 294. Kogu Eesti keskmiseks palgaks arvutati aga 600 rubla ning ajalehed kirjutasid isegi 3500rublastest kuupalkadest, mida peenemates pealinna asutustes maksti. Elatusmiinimumiks loeti sel ajal 190–315 rubla kuus.

„Tööstuses ja teeninduses on piiramatu hinnatõus, kuid põllumajandustoodangu hinnad on fikseeritud,“ pahandas Võhandu sovhoosi rahvas. „See röövib põllumehe rahakotist tohutud summad. Vabariigi valitsus on pannud põllumehed olukorda, kus kaotab mõtte igasugune töö põllumajandussaaduste tootmisel.“

Põllumeeste nõudmine oli lihtne: kehtestada uued ja õiglased kokkuostuhinnad või, mis veelgi parem, anda toidu hinnad üldse vabaks.

Edgar Savisaare valitsus oleks säärast nõudmist nagu oodanudki. Tegelikult ootaski.