Kuid annus realismi peab samuti jääma Eesti otsustajate silmapiirile. On selge, et kui tore see roheline ja kliimasõbralik tulevik ka ei tunduks, sinna jõudmine ei tule kõne alla ilma suurte kuludeta, mille arve lõpuks potsatab ikkagi maksumaksjale.

Kui eelseisev rohepööre põlgab fossiilsete kütuste kasutamist ja seetõttu lisandub katlamajas toodetud toasooja hinnale viiendik või neljandik juurde, ei saa ometi eirata pensionäri muret, kes ei jaksa seda hinda maksta – tema sissetulek ju selles tempos ei kasva. Euroliit lubab küll nõrgematele kompensatsioonimehhanisme, aga kuidas see praktikas tööle hakkab, seda ei tea veel keegi.