Inimestele meeldivad meedia puhul teatud pidepunktid, mille tuum liiga palju ei muutu ja see püsib aastakümneid sama. Sisu muutusest hoolimata on sellised kaubamärgid näiteks Vikerraadio uudised ja “Aktuaalne kaamera”. Mis sest et vahepeal tundub olevat vajadus ära tutvustada kõik maailma loomaaedade pandabeebid, tähtsam on fakt, et saade algab kindlal kellaajal ja seejärel võib muud rutiini edasi täita.

Pisut sarnane lakmuspaber ühiskondlike muutuste kohta rohujuuretasandil on need saated, kus kuulaja saab otse-eetrisse helistada või kedagi tervitada. Võrreldes eelmise sajandi lõpuga, on neid selgelt vähemaks jäänud, ja põhjus ei ole ka kuigi suur saladus – väga sageli esindavad eetrisse helistada vaevuvad inimesed sellist teadvusevoolu, millel saatejuht suure vaevaga suudab kaane peale hoida, kuigi paljudele kuulajatele võib see ka perversset rõõmu valmistada. Kui aga lähtuda sellest, et iga inimene lihtsalt ei hakkagi kuskile helistama, siis ei maksaks ehk liiga suuri järeldusi teha.

Liiga vähe eneseirooniat


Mingi tunnetuslik aja­nihe peitub selles, kui kuulata, milliste paladega vanemad inimesed kedagi sünnipäevaks tervitada soovivad.